mulle tegelikult ei meeldi see, et ma oma elu internetti olen paigutanud.........facebook käib mulle närvidele, blogi käib mulle närvidele...mul võiks ideaalis ainult e-mail olla, aga........kuidas ma küll oma aafrika-eesti-inglise sõpradega ühendust hoiaksin, kui mul facebooki ei oleks.........dilemmad dilemmad




ma kuulan oma vana lemmikut Feist'i....ja see viis mind edasi Nina Simone'i kuulamiseni.......ma lähen majakaaslastega juuni alguses Amsterdami reisile..ma pole nii kaua reisinud ja ma olen sellest tüdinud..aga me läheme Amsterdami ja R rääkis mulle loo: kui tema onu veel Amsterdamis paadil elas ja mööda kanalit üks õhtu sõitis, kuulis ta kusagilt laulmist...sõitis ta oma kodupaadiga hääle poole ja arvake, kelle ta Amsterdamis kanali ääres istumast ja laulmast leidis...............Nina Simone'i....
tihti ma mõtlen, et vanasti oli kõik palju maagilisem, ilusam ja parem, aga samas kõik põlvkonnad mõtlevad alati nii.....A rääkis mulle oma Amsterdami kogemusest: tegi maagilisi seeni (või kuidas iganes need ka eesti keeles ei kõlaks) läks parki ja kõikidest asjadest tuli väikeseid sädelusi...ühesõnaga sämeid purkas tervest Amsterdamist...natukene kaasaegsem mälestus, aga ka väga ilus.....ma pole kunagi Amsterdamis käinud ja ma ei tea, kas mul ka midagi heas mõttes meeldejäävat juhtub.....ma hoian pöialt, et juhtuks!!

http://www.youtube.com/watch?v=pLh73RPvfgI&feature=fvst

see on juba teada asi, kuidas ma lugemise nädalal oma postitusi alustan.....ma ei ole mitte midagi teinud bla bla bla...nii ka see nädal...Aafrikaga seotud asju teen ma kogu aeg ja alati, aga kui midagi kästakse teha, midagi kästakse lugeda jne...siis on end millegipärast nii raske sundida, isegi kui see kästud asi väga huvitav tundub...

nii ma siis olen oma lugemisnädala veetnud lugedes....lugesin..vist ühte parimat raamatut mida ma üldse oma elus kunagi lugenud olen...."The poisonwood bible" mille autoriks Barbara Kingsolver....ta on ameeriklane ja see raamat räägib ühest ameerika misjonäride perest ja kuidas nad Kongo Demokraatlikku Vabariiki misjonärideks lähevad...lihtsalt, et te teaks siis see raamat ei ole nii palju Kongost kui ta on inimsuhetest ja nende keerukusest....hoolimata sellest, et ta on üle 600 lehekülje paks, lugesin ma ta siiski läbi (minu jaoks on paksud raamatud ikka veel veidi eemaletõukavad, aga see mentaliteet hakkab vist üle minema!) kuigi....Focuses õpime me hetkel Kongo Demokraatlikku Vabariiki (riik, mis mind muidu eriti huvitanud ei ole, aga nüüd järsku tundub vägagi huvitav) ja see raamat tuli selles osas kasuks ka, sest omajagu on seal ikkagi selle riigi ajalugu...Lumumbat, Mobutut jne...tegevus leiab aset 1959-1990date vahemikus ja kirjanik on väga sõnaosav....see oli tõesti üks nauditav lugemine...soovitan soojalt kõigile! Focuse jaoks pidime Joseph Conrad'i "Heart of Darkness"i lugema ja kuna too on kirjutatud 19. ja 20. sajandi vahetusel, siis kujutate isegi ette, kui keeruline see inglise keel seal on...sellest olen ma ainult kahjuks 30 lk siimaani lugenud, aga ma ei ole alla andnud...see on väga kuulus ja vastuoluline teos ning mis afrikanist mina siis olen, kui ma seda lugenud ei ole!?!?! tegelikult andsin ma hetkeliselt alla!! ja hakkasin hoopis Kris Holloway "Monique and the mango rains" lugema, mis räägib ameerika rahukorpuslase elust Mali külas Namposselas...Kris Holloway ise oligi see rahukorpuslane ja kuna mulle Mali väga meeldib ei saa ma ju seda raamatut lugemata jätta...autor ei ole tegelikult elukutseline kirjanik ja peale "Poisonwood bible'i" lugemist võib see veidi isegi häirida, aga ma üritan sest mööda vaadata, tegemist on minu arust siiski võrdlemisi hea raamatuga..........aga tegelikult on mul veel üks raamat hetkel pooleli :D seda loen ma osaliselt essee jaoks ja osaliselt uudishimu mõttes..."Dead aid" ja autoriks Dambisa Moyo kes on zambialane ning selle vastane, et Lääneriigid Aafrikasse pidevalt mingit abi saadaksid....muidugi olen ma üles kasvanud teadmisega, et Aafrikas kõik ju kannatavad ja mida rohkem raha sa neile annetad seda parem sulle ja vaestele aafriklastele! aga kui ma Inglismaale tulin ja aafriklaste ning teiste aafrikahuvilistega sel teemal rääkisin siis...oh imet...olen leidnud palju Aafrika abi vastaseid (minu kursuselt kõige suuremad vastased on ugandalane ja nigeerlane...seega tehke ise omad järeldused) ja see raamat tundub olevat hea üritus selgitamaks....et miks nad siis selle vastased ikkagi on...ma loen hetkel alles esimest peatükki ja seda siin hetkel arutama ei hakka...aga teema ise on väga intrigeeriv ja ÕNNEKS on mul samal teemal ka hetkel essee vaja esmaspäevaks Development'i jaoks kirjutada! me peame valima ühe artikli...mina valisin mingi, mis räägib MDG'dest ja nende tulemustest, efektiivsusest Aafrikas bla bla (MDGs on Millennium Development Goals ja see on ÜRO 2000 aastal loodud projekt, et 2015 aastaks arengumaasid selle nö abiga siis järjele aidata).... ja ma pean selle artikli arvustuse kirjutama...

ma olen igasuguseid huvitavaid saateid ka Inglise televisioonist avastanud!!! üks päev sattusin peale sellisele saatele BBC 4'l nagu "Lost Kingdoms of Africa" ehk siis kadunud Aafrika kuningriigid...oh seda õnne minu õuel! samas ka õnnetust, sest see saade on kestnud juba 2010 aastast ja mina avastasin ta alles nüüd...ma teen kõik, et neid saateid tagantjärele näha, sest esiteks on see väga-väga huvitav ja teiseks olen ma paljusid neid asju eelmisel semestril aafrika ajaloos õppinud...see nädal rääkis ta Berberite kuningriigist Marokos ja seda õppisime ka, nii et mul oli suur äratundmisrõõm, kui nad rääkisid kõiksugustest Ibn nimega liidritest (neid on liiga palju, et mul meelde jääks) ja Sijilmassast ja Almodovaridest ja nii edasii...järgmine nädal on Buganda kuningriigist Ugandas..ma ei jõua ära oodata! Täna vaatasin sellist filmi nagu "Have you heard from Johannesburg?" ma mäletan, et kui ma veel Lõuna-Aafrikas elasin, nägin selle filmi tutvustust telekast ja mõtlesin, et tahan seda kindlasti kunagi näha...ja nüüd järsku näidatigi BBCs...see rääkis apartheidist ja kuidas suured Lääne korporatsioonid sellele kaasa aitasid ja kuidas lõpuks terve maailm neid boikoteeris ja nii apartheid läbi sai....kui aus olla, siis ma ei teadnud, et need boikotid nii suurejoonelised olid! seda filmi soovitan kõikidel inimolenditel vaadata...ta on dokumentaal ja üpris südantliigutav, minu arvates...

nagu näha siis enamik oma vabast ajast kulutan ikka milllelegi, mis Aafrikaga kuidagigi seotud...teised, näiteks mu majakaaslased, imestavad selle üle ja ütlevad, et nad on veidi kadedad, sest nemad tulid ülikooli õppima seda, mis neile huvitav tundus ja et nad vabal ajal sellest väga ei huvitu, aga mina õpin midagi, mis mulle tõeliselt huvi pakub.....tõsijutt-tõsijutt...ei teagi, mis tunne oleks käia ülikoolis ja õppida midagi, mis sind ei huvita...peab vist väga kurb ja raske olema!

ahjaa....noored teavad mis on 9gag...meie ülikool on nö oma 9gagi facebooki teinud ja see on väga-väga naljakas...ma leidsin sealt sellise meme'i ka....sellist reaktsiooni saan ma inimestelt ju tihti: african studies? mis asi see veel on? kellleks sa enda arust saad? miks sa sellist asja õpid? kas see on üldse päris asi mida õppida?

noh ma naeran selle kõige peale.......selle meme'i peale ka! haha

ma tean, et inimesed eelistavad alati seda kui sa oma elust räägid sellele, kui sa midagi muud räägid...aga...mu elu on igav hetkel! käin ülikoolis..olen haige...ebatavaliselt haige...terve elu olen olnud terve nagu purikas, aga kui sa elad nelja inimesega ühes majas (tavaliselt viie-kuuega, sest boyfriendid elavad ka siin tihti) ja iga viimane kui inimene neist haige on siis....ei jää endalgi muud üle, kui haigeks jääda! jube asi...aga mis teha...eile õhtul oli asi nii hull, et köhahood ei lakanud, vasakust kõrvast oli kuulmine kadunud jne seega midagi tegin mina.........õigus...läksin peole! kõrva aitas kindlasti, sest kuulmine tuli sellise suure lärmi peale tagasi, aga köha on veel hullemaks läinud...mure!

igatahes on järgmine nädal lugemise nädal ehk vaba nädal aga......sellel on omad halvad küljed...kõik lähevad selleks nädalaks koju! seega jään ma üksi siia majja töllama...tegelikult koos L'iga, sest tema õpib psühholoogiat ja neil ei ole kunagi lugemise nädalaid! õnnetus

igatahes õppejõud näitas meile sellist lehekülge

http://www.listentoafrica.com/audio/

inimesed käivad Aafrikas ringi ja salvestavad helisid ja panevad need sinna üles....väga hea tunde tekitab see kui mu toas kõlab mõne Gambia sadama inimeste jutuvadin...või Sierra Leone metsast tulev linnulaul...ükskõik....aga see idee on minu arvates väga hea ja üllas :) sealt lehelt võib veel palju huvitavat leida...avastagem siis

ma tean, et ma räägin viimasel ajal palju rohkem Lääne- kui Lõuna-Aafrikast...aga see ei tähenda, et ta mu südamest kadunud oleks :) vahetevahel ma hakkan oma elu peale Kaplinnas mõtlema ja muutun nõnda kurvaks selle idee peale, et ma võib-olla niipea sinna tagasi ei saa minna, et otsustan selle peale mõtlemise üldse lõpetada.........vahetevahel aga lihtsalt meenuvad mulle mingid seigad, mingid kultuurilised iseärasused,,,täna meenusid mulle aafrika geograafia loengus mu Lõuna-Aafrika õed ja ma leidsin end väga totakalt suure suuga naeratamas...seda seepärast, et iga kord kui keegi Aafrika kaardi mu nina alla paneb, lähevad mu silmad automaatselt Kaplinnale ja siis ma ei suuda uskuda, et ma ise seal elanud olen......ja et mu nii paljud sõbrad seal ikka veel elavad...jah........ei ole midagi paremat siin elus kui olla vahetusõpilane :) teadagi, elasin ma värviliste kaplinlastega ühes parajas getos ja nende kultuur ja keel ja kõik muu selline on mulle väga südamelähedane ning Lõuna-Aafrikas ei tundnud ma end kindlasti mitte valge, vaid pigem värvilisena....igatahes tutvustas üks mu pool lõuna-aafriklasest kursaõde mind sellisele koomikule nagu Trevor Noah....ta on värviline lõuna-aafriklane ja kuigi mulle need lava peal nalja tegevad mehed tõesti kunagi meeldinud ei ole, siis pean tunnistama, et Trevor võitis mu südame esimese videoga, sest ta imiteerib nii perfektselt Lõuna-Aafrika värvilisi, mustanahalisi ja teisi....

ja et te aimu saaksite, millist inglise keelt mina vahepeal viljelesin (ja millest ma siiamaani aru saan...ojeee) ja millist, ma mõtlesin, ma nalja viluks siin Inglismaal jälle viljelema peaks, lihtsalt seepärast, et keegi ei saaks aru mida ma räägin...meie Kaplinna värvilised räägime sellist asja nagu mingels mis on afrikaani ja inglise keele segu, aga neil on mõlemal omajagu tugev aktsent küljes....nii et kuulake siis....esimene osa ongi värvilistest...

http://www.youtube.com/watch?v=gmj_FhPnas4&feature=related

ooo mälestused...ma tahaksin nutta

motherfuckers...........ma tegin aasta avastuse

nagu ma mitmeid(liiga palju) kordi maininud olen, siis rahadega mul head lood ei ole...........ja ma millegi pärast otsustasin ikkagi söögi asemel endale veebruari kuu Dazed and Confused'i osta (inglise ajakiri) ... sest kaanel oli üks väga ilus motherfucker....muidugi, et mingisugune mustanahaline mees, kellest ma varem kunagi kuulnud ei olnud...ja kui ma ajakirja poes sirvisin leidsin sealt vahelt veel umbes 9 sellist..ja neil olid kõikidel väga ilusad riided (Raf Simons, Comme des garcons jne) ... ja nad olid Harlemist pärit ....räpparid.............ja kuna see oli üks imelik segu headest asjadest otsustasin ma need saatuslikud 4 naela kulutada ajakirjale, kuigi Korea supermarketist saaksin ma selle eest kolme nädala jagu kiirnuudleid...........mis teha

selle avastuse nimi on A$AP Rocky...ta on väga ilus ja imelik...ja kui ma esimest korda ta muusikat youtube'is kuulasin (olin artikli läbi lugenud ja ootused olid taevas) pidin ma pettuma.....tundus selline tavaline wannabe Wiz Khalifa vms

ja millegipärast hakkasin ma sellest hetkest ikkagi youtube'i vahel pendeldama, et tema videosid vaadata ja lugusid kuulata...intervjuusid nautida.......

lüürikalt ei ole ta võrreldav a la Mos Defi (ooops Yasiin Bey), Talib Kweli ja muude sellistega, aga ta kutsub end: dat pretty motherfucker (seepärast ka minu tihe motherfuckeri kasutamine siin postituses...) ja kes inglise keelest natuke aimu omab saab aru, et see on väga veider sest pretty tähendab kena ja seda meeste puhul eriti ei kasutata....nali naljaks....(ma tahaksin öelda kusi kaljaks, aga ma ei ütle) ja seee ongi põhjus miks ta mulle järsku meeldima hakkas: ta on nii naeruväärselt hea ja huvitav!!! ja keerab kõike veidi üle vindi..igatahes olen ma lummatud ja panen siia paar videot...mida ma kindlasti vaadata soovitan, sest ta on väga ilus noormees ja tal on väga ilusad riided ja videod on ka....imelikult naeruväärsed ja ilusad

oih ma unustasin öelda et A$AP(Always Strive And Prosper) on tema nii öelda crew nimi...neid on seal hulgim ja nad on kõik väga huvitavad...kahju, et mina nende kampa ei kuulu...ma panen siia ühe intervjuu nendega ja siis mõistate isegi,,,miks ma kuuluda tahan

http://www.youtube.com/watch?v=r6I2Ek_j_Xc

http://www.youtube.com/watch?v=KuZ2QZKYj7c

http://www.youtube.com/watch?v=0GJXvoYac5Q

nüüd teate, kes on minu tõeline tuleviku abikaasa........dat pretty motherfucker

tere

kaks viimast päeva on väga..hmm..geograafilised olnud

eile õhtul hakkasid mu majakaaslased mõtlema Inglismaa maakondadele ja üritasid neid kirja panna, aga panid väga pange!! kõik on umbes sellised: Stratfordshire, Hertfordshire, North Yorkshire, South Yorkshire jne........seega seal ei osanud ma kaasa rääkida....siis mõtlesid nad, et peaks proovima kõik Ameerika Ühendriikide osariigid kirja panna ja vaatama, kas saame 50 täis............43 saime ... ja kui täiesti aus olla, siis ma üllatusin väga meeldivalt, sest ma ei teadnud, et inglise noored (minu definitsioon inglise noortest on University of Birminghami noored...kes on võrdlemisi intelligentsed aga olgu, las ma üldistan) Ameerika geograafias nii tugevad on aga vahi-vahi...mina ütlesin kõige vähem osariike..ma arvan...ja sain aru, et isegi kui mulle USA väga meeldivana ei tundu, siis nende geograafiast peaksin ikkagi paremat aimu omama,,,seega on mul järgmine missioon: tunne Ameerika Ühendriike

aga täna oli mul aafrika geograafia loeng ja mis ma öelda oskan Teile.....me vaatasime filmi nimega "Taxi to Timbuktu" ehk siis takso Timbuktusse (Malis)....ja see oli dokumentaal ühest Mali mehest Alphast...kes seletas rahulikult ja ilusti lahti, miks aafriklased, malilased, batamalased (tema koduküla Malis) Läänemaailma rändavad....film oli veel 90date algusest...ta läks kõigepealt New Yorki ja oli seal taksojuht ja rääkis enda ja teiste New Yorki malilaste elust, siis läks Batamasse tagasi külale raha viima....siis läks Pariisi....(oo Pariis ja sealsed aafriklased - minu maapealne paradiis) ja ta tutvustas alati teisi malilasi ja nemad rääkisid oma eludest...ja siis...OH ÜLLATUST...läks ta Tokyosse...mul ei olnud õrna aimugi, et see ka Aafrika immigrantide seas populaarne destinatsioon on, aga järelikult siis! Nägin oma silmaga malilasi, kes rääkisid jaapani keelt :D väga naljakas....

2 asja, ütlen kohe ära, jäid mulle arusaamatuks:
1. peaaegu, et võimatu, et Alpha ise kõik oma reisid kinni maksis, ma usun, et see oli osa dokumentaali eelarvest ja see maksti tal kinni
2. miks oli filmi nimi "Takso Timbuktusse" kui Alpha kordagi Timbuktusse ei jõudnudki....ta läks alati kõigepealt Bamakosse(Mali pealinn) ja seal edasi oma külla Batamasse

PS...Alpha tõi hea näite...Tokyost Bamakosse sõitis ta 15 tundi...ja Bamakost oma kodukülla ka 15h....muidugi üks reis toimus lennuki ja teine arvatavasti rongi või bussiga, aga......veider kontrast

igatahes olen ma oma emalt ja paljudelt teistelt kuulnud sellist juttu: miks need aafriklased siia tulevad? mina olen oma kodumaal ja kannatan elu siin ära, isegi kui kõige lillelisem ei ole, miks nemad seda teha ei võiks? PEAMINE: tulevad siia, tööd ei tee, elavad riigi rahadest ja toidavad oma peresid ka veel....

nojah kõik, kes seda filmi vaatavad peavad kahjuks pettuma ja kõik need arvamused kukuvad arvatavasti kolinal kokku.........esiteks, ei saa võrrelda Eesti vaese ja Mali vaese elu......Alpha külas ei olnud isegi vett....kaevus ei olnud tilkagi vett.......ma tunnen kõikidele mitteaafriklastest vaestele muidugi kaasa....ma ise ka saan hetkel ainult 29 penniseid kiirnuudleid järada ja ega see just kõige suurem maitseelamus ole, aga mis siis ikka......nad käivad tööl hommikust õhtuni, teevad neid töid, mida üks Lääne inimene niikuinii vastu ei võtaks (Pariisis koristasid nad näiteks metrood ja rääkisid, kuidas neid selle töö pärast alandatakse, aga neil vahet ei ole, peaasi et midagigi teeniks)
seal oli üks noor Mali poiss kes töötas 14h päevas ja oli kolm aastat juba Pariisis töötanud ning polnud kokku saanud raha, et endale voodit osta....millest oli väga kahju...kui ma mõtlesin sellele, kuidas eurooplased mõtlevad: et nad ei taha tööd teha ja elavad ikkagi head elu...nad töötavad nii mis jube ja elavad ikkagi jubedat elu..

ja kui Alpha siis natukene raha teenis läks ta tagasi Malisse...rääkis, et ei tahakski kunagi Läänemaailmas päriselt elada, seal ei ole enam rohelust, ei ole vabadust, ta ütles nii ilusti: Aafrika vabadus, see on vaimne vabadus...ta rääkis ka sellest, kuidas Malis kasvades ta mitte kunagi rassidele ja nende erinevustele ei mõelnud, aga nii kui ta Läänemaailma läks, hakkasid kõik kohe eristama: valge, must, see, too...eelarvamused, eelarvamused

Ja kui ta kord siis tagasi Malisse läks, ja selle üle südamest õnnelik oli, tõi ta ka kõikide oma Pariisi sõprade saadetud rahad nende kodustele kätte.. mis oli minu jaoks suur üllatus...just see, et nad kõik oma raske vaevaga teenitud raha talle usaldasid....mina ühele eestlasele küll ei usaldaks :D ja siis need Pariisis töötavad malilased panid omakorda rahad kokku ja ostsid oma küla jalgpallimeeskonnale Adidase jalgpalli...ja maksid natukene, et küla jälle vett saaks...nad ei rääkinud kunagi ainult enda ja enda pere heaolust, vaid alati küla heaolust, kuidas kõiki aidata saaks.....ja miks nad üldse oma külas nii vaesed olid? vihma ei saja sealkandis enam üldse, Sahara hiilib aina lähemale ja et kuidagi lõket teha ja sööki küpsetada, on nad olnud sunnitud puud maha võtma ja nii see kõrb aina laienebki...nüüdseks on ta neile juba tuppa laienenud

siis ma vaatasin Alphat kui inimest: Ta oli ise Soninké seega rääkis seda keelt, rääkis bambarat ja rääkis prantsuse keelt...Ameerikas sai ruttu inglise keele selgeks ja jaapanis õppis jaapani keelt....ja kui ta oli tagasi Malis, näidati teda toolis istumas, lugemas raamatut "Kuidas Euroopa alaarendas Aafrika" ("How Europe underdeveloped Africa" autor on Walter Rodney)...ja mu süda rõkkas rõõmust! sest meie pidime oma essee jaoks ka seda raamatut lugema ja mul oli hea meel, et see ka aafriklaste endini jõudnud oli.....

siin teile treiler sellest filmist http://www.youtube.com/watch?v=lI87JOx4bHk

sellega meenus mulle lugu ka oma kirjasõbrast, mul on palju Aafrika ja mujalt maailma kirjasõpru, aga nad ei ole mitte sellised, kellega ma päris kirju saadaks, vaid pigem interneti kirjasõbrad...(ma pean neist eraldi postituse tegema!!!) igatahes üks minu lemmikuimaid, üks kamerunlane, kolis hiljuti Londonisse, et teha juuras magistrikraad...ta on pärit vaesemapoolsest perest ja rääkis, kui raske tal Londonis on hakkama saada ja kuidas ta Dorothy Perkinsis (riidepood) koristajana töötab ja kuidas sealsed müüjad talle ülevalt alla vaatavad........mul oli seda kurb kuulata....talle vaadatakse ülevalt alla, kuna ta on aafriklane, koristaja....keegi ei teagi tema lugu...mina vaatan alt üles, kuna ta räägib mitmeid keeli, võttis kokku julguse Kamerunist Londonisse tulla...teeb juuras magistrikraadi

nojah!! ei taha päris sellisel toonil ka ometigi lõpetada.. ma viimasel ajal enam populaarse muusikaga üldse kursis ei ole :( vajun aina sügavamale 90date rüppe...aga tänu...elu24le!!!...avastasin sellise laulja nagu The Weeknd, kes paljudele kindlasti juba tuttav...lihtsalt mina olen veidi kohtlane.........ta on Etioopia päritolu kanadalane...ja laulab RNB'd...seepärast ma üldse kuulasingi,,,et näha kas mulle RNB veel sümpatiseerib ja ma pole siiamaani kindel, kas mulle tema muusika meeldib, aga selles laulus siin on midagi....ja selle muusika juures paelub mind miski .... ja vajalik on ka lugeda kommentaare video all..ha!

http://www.youtube.com/watch?v=o9PuAm7d0PA

oma tunnetest rääkimises ei ole ma väga vilunud, sest ma ei saa neist iial sotti, aga ma avastasin, et keegi teine on ......... üks Eesti neiu kes käib samuti Inglismaal ülikoolis ja kellel on väga huvitav blogi...

http://robertae.blogspot.com/2012/01/eneseleidmisest-leppimisest-ja-headest.html

mulle meeldis see postitus väga, kuna osaliselt tundsin ma seal ennast ära...koht, kus ta mainib, et ta käis Eestis ja see kasvas tal üle pea, survestas ja piiras teda....täpselt nii tundsin mina ka. Eesti ja Inglismaa ei olegi ju nii-nii erinevad, kui mõelda...aga nad on samas väga erinevad. ma võin julgelt öelda, et Eestis olen ma üks inimene aga Inglismaal hoopis teine...ja hetkel meeldib mulle minu Inglismaa mina rohkem...seepärast olen ma otsustanud ka järgmisel vaheajal mitte Eestisse tulla. see kohanemine on võrdlemisi keeruline, sest Inglismaal olen ma välismaalane ja Eestis olen ma eestlane, kes elab välismaal...seega kusagil ei tunne ma end 100% kindlana...ja pealegi kui ma Inglismaale naasin, olin ma muutunud tagasi selleks vaikseks vaoshoitud eestlaseks ja pidin täpselt sama moodi uuesti ümber harjuma hakkama, nagu ma esimest korda siia saabudes, septembris seda teinud olin........selle eneseleidmise koha pealt ei oska ma temaga aga nõustuda, sest mina end kindlasti leidnud ei ole ja end ei ole ma veel armastama ka õppinud....nii palju asju teen ma veel valesti! aga riske on meeldinud mulle alati võtta...mitte just selliseid, et värvin pea roosaks või proovin langevarjuhüpet, aga pigem selliseid et lähen Lõuna-Aafrikasse elama...ihuüksi....siis Inglismaale...mis ei ole minu arust küll midagi erilist, aga mulle on ikka öeldud, et see on imetlusväärne....ja kuna ma sain nii palju inspiratsiooni sellest ühest lihtsast blogipostitusest, ei kavatsenud ma oma järgmist plaani ka enam kauem edasi lükata...ma olen alati mõelnud, et tahaks olla vahetusüliõpilane ja tahaks elada Pariisis.......seega tegin ma esimese sammu Erasmuse poole....aga üht ma Teile ütlen: see ei saa lihtne olema ja seda paljudel põhjustel: 1. ma õpin afrikanoloogiat...ja seda õpetatakse Prantsusmaal ainult ühes ülikoolis...2. see ülikool on Sorbonne :D.........nuff said....ma ei ole üldse kindel, et see plaan mul läbi läheb, aga ma vähemalt olen otsustanud üritada...sest kui mitte just praegu, millal siis veel?