ma teen essee jaoks uurimust, loen neokolonialismist, Kwame Nkrumahst, chichidodost ja muust säärasest ja taustaks käib selline telesaade nagu The real housewives of New York City(New York City tõelised koduperenaised) ja ma mõtisklen...et...kuidas on inimesed suutnud end veeretada neljakümnendasse eluaastasse, tegelikult on nad vist viiekümnele lähenevad...peaaegu viiskümmend aastat siin planeedil, 50 aastat eksistentsi ja kuidas saab olla nii loll ja rumal ja...lihtsalt niivõrd rumal?? ma tean, et mul endalgi mõistus veel korralikult kodus ei ole, aga mul on vabandus, väga hea vabandus: ma olen 20! mul on veel veidi aega....neil on nii palju raha ja nad ei tee sellega mitte midagi kasulikku, nad isegi ei reisi! või kui reisivad siis ainult Rooma (ja sinnagi butiikide ja mitte millegi muu pärast) miks nad Guinea-Bissausse ei reisi? miks nad Paapua Uus-Guineasse ei lähe?

muide...Inglismaal elamise plussid...teisipäeval tuleb mu ülikooli Guinea-Bissau parteiliider (Guinea-Bissau on väga pisike ja väga intrigeeriv riigike Lääne-Aafrikas, endine portugali koloonia) ja ma tahan sinna kindlapeale minna! Oma silmaga näha Guinea-Bissau poliitikut...hallelujaaaahhhhh

igatahes on mul üpris hea meel et mul blogi on, olenemata sellest, kas teil samuti selle üle hea meel on hihi..ma saan oma vihapursked kõik siia suunata..seega..selle asemel, et oma essee kallal töötada on taaskord muud eksistentsiaalsed mõtted mu aju halvanud aka kuidas on inimene nõnda loll? (üks põhjendus on - nad on ameeriklased - aga kui ma veel vastuseid peaksin leidma, annan teada) nüüd aga tagasi kõige ilusa ja huvitava juurde...Kwame Nkrumah, chichidodo, neokolonialism..