mul on väga imeline ülikool, kas teate....mina kui põline tartlane olen alati arvanud, et Tartu Ülikool on imelise ülikooli võrdkuju, aga võta näpust...leidsin veel parema! ma ütlen kõigepealt nii palju, et UoB(University of Birmingham)'s on kõik olemas ja kõik võimalik...ma usun, et ülikooli territooriumil saavad isegi elevandid lennata...

mulle väga meeldib, et kõik õppehooned on üheskoos campuses mitte linna peale laiali laotatud..tähendab meie ülikoolil on küll mitu campust, aga nad on kõik väga ühtsed, müüridega eraldatud ja puha. minu loengud ja CWAS(Centre of West African Studies..minu koduosakond) on kõik pea campuses ehk Edgbaston'i campuses..on ka Selly Oak campus..ma ise elan Selly Oakis, aga ma pole seda campust isegi kunagi näinud mitte....ja kesklinnas pidavat arstidel ka mingi oma campus olema...igatahes on mul ses mõttes vedanud, et CWAS asub peacampuse peaväljaku kõrval ja African Societies and environments leiab mul aset üldsegi peahoones...mis on väga uhke ja aukartust tekitav...seal kohe tahad õppida ja tunned ennast maru targana (hoolimata sellest, et see loeng kõige igavam on....me õpime aina Marxi ja Durkheimi ja Weberit ja ma ei huvituuuuuuu sellest!)
ühesõnaga....meil on ülikoolilinnakus oma turg..kas pole mitte tore....siis on oma raamatupood(kolmekorruseline..woohoo) oma rongipeatus..oma Starbucks..(minu loenguruumidest umbes 30sekundit jalutust...milline vedamine)...oma baare ja kohvikuid ja poode on mitukümmend..neid on iga nurga peal...oma väikene politseijaoskond..see nädal oli ka väike laadakene..inglise farmerid lõid oma telgid püsti ja müüsid kõiksugu huvitavaid asju...oma sada tuhat ragbi ja jalkaväljakut..sest spordi õppimise poolest on UoB Inglismaal üks parimaid...ma lugesin eile lehest Haile Gebrselassie kohta mingit artiklit(Etioopia maratonijooksja, olümpiavõitja jne....lahe nimi, kas pole) ja tuli välja, et ta on meie ülikooli auliige vms...kui te Daegu MM'i vaatasite ja tähele panite, et Hannah England mingi jooksu võitis(ma ei mäleta millise, ta jäi mulle huvitava nime poolest meelde) siis hiljem sain ma teada, et ta on ka minu ülikooli lõpetanud..biokeemia alal
aga mis meil veel on...maailma kõige kõrgem üksindaseisev kellatorn..8 Nobeli preemia võitjat..hmm....oma iPhone'i app on meil...irw..väga tähtis...sealt saab uudiseid lugeda ja ma olen igasuguseid huvitavaid asju sealt leidnud,,,näiteks nüüd hiljuti leiutasid meie kooli teadlased uriiniproovi vähitesti või mingi taolise asjanduse!? ..mul hetkel rohkem asju ei meenu..nüüd edasi selle juurde..mida kõike naljakat meil õppida saab!

peale African Studies'i on meil ka American and Canadian studies(õpitakse Ameerikat ja Kanadat)....väga veider! mulle kõlab ilusana ka ancient and medieval history(muinas- ja keskaegne ajalugu)...golf management...jah golfi saab ka ülikoolis õppida.....artificial intelligence and computer science väga peen nimi ja ärge küsige mis artificial intelligence eesti keeles on! pole õrna aimugi...ma ei taha otsetõlget ka anda..biochemistry with molecular cell biology..väga masendav! biokeemia molekulaar raku bioloogiaga....classical literature and civilisation..klassikaline kirjandus ja tsivilisatsioon...dental hygiene and therapy...hehe...hamba hügieen ja teraapia...Hispanic studies, kus ei õpita lihtsalt hispaania keelt, vaid kõike hispaaniakeelse maailmaga seonduvat..cool kas pole..history of medicine..jah saab õppida eraldi meditsiini ajalugu....war studies..kus õpitakse vististi sõdu! väga cool ja veel palju coole asju, aga kuna eile oli pidu ja ma natukene kurnatud olen, siis siinkohal rohkem neid ette ei loe....kokku on 177 erinevat õppeainet...whatever

siis on meil kõiksugu ühinguid...minu lemmik ACS..afro-caribbean society ehk siis sadu ja sadu mustanahalisi..haha...society'd on kõikidele ja mulle on juba paar kutset sinna tulnud, kuna ma Aafrikast ja Kariibidest huvitun, aga ausalt..ma olen häbelik inimene ja leian, et valgenahalise koht ei ole ikka seal! siis on muidugi hindudel, moslemitel, sikkidel, juutidel, bahaidel jne omad ühingud...igasugustel rahvustel ka nagu venelased jne(ma kuulsin üks päev kahte poissi omavahel vene keeles rääkimas ja naeratus tuli kohe näole...nii kodune tunne...hahaha!)..ma ei usu ainult, et eestlastel on! ma ei tea, muide, mitte ühtegi eestlast oma ülikoolist ja ma olen üpris kindel, et ma ei saa ainukene olla, aga võta näpust...kui keegi kedagi teab, siis võib ju märku anda...enamik eestlasi Birminghamis käivad University College Birminghamis...Birminghamis on mu arust muide 4 ülikooli...University of Aston on ka üpris tuntud, siis on siin veel Birmingham City University ja eelmainitud University College Birmingham..

siis on meil oma kliinikud ja arstid, kus me end kõik registreerima peame...oma lastehoid..seega kui kellelgi on laps ja tahab UoB'sse tulla...pole probleemi! meil on väga ilus vanaaegne inglise lastehoid...siis on veel kõiksugu inimesi, kes otsivad ja teevad su jaoks kõik ära...näiteks kui ma tahan tööd leida, piisab mul ainult meie ülikooli tööagentuuri minna ja nad otsivad sulle sobiva töö...siis on igasuguseid tugigruppe. näiteks mina saaksin tuhandes erinevas käia...õpetatakse rahvusvahelistele õpilastele esseede kirjutamist Inglismaal ja inglise keeles antakse järelaitamistunde...isegi oma nightline on meil..mida mu majakaaslane L teeb, aga sellepärast, et kogemust saada, kuna ta õpib psühholoogiat...ühesõnaga tegu on sellise asjaga, et kui sul on keset ööd mingi mure hingel siis teatud grupp inimesi istuvad oma telefonidega öö otsa üleval ja annavad neile murelistele inimestele nõu! kui armas..

üks asi, mis mind veel imestama pani ülikooli tulles oli see, et minu arust on kõige suurem vähemusgrupp siin kaugkaugida(ma ei tea kas nendel riikidel on ka oma väljend seega leiutasin oma...kaugkaugida :D) asiaadid! mitte indialased, pakistanid, bangladeshid ja muud sellised, vaid korealased ja jaapanlased...neid on vvvääägggaaa palju, meil on isegi oma Korea supemarket maja lähedal...R käis seal kunagi ja rääkis, et seal müüdi ainult nuudleid ja Hello Kitty(siinkohal räägin väikese nalja..mu sõbranna ostis kunagi välismaalt endale Hello Kitty pildiga rahakoti ja hiljem avastas et sisse oli kirjutatud hoopis Happy Kotty...see on meil uus väljend...kui oleme õnnelikud ütleme, et oleme happy kotty'd...irw) teemalisi toite...haha..ja et ta oli ka ainukene mitteasiaat seal poes..muide need asiaadid hoiavad alati kokku ja ma ei näe neid mitte kunagi teistest rassidest inimestega...veidrikud! kokku on UoB's hetkel umbes peaaegu 27 000 õpilast ja siinkohal ma lõpetan, sest Ben and Jerry's cookie dough karjub kaugelt köögist mu nime(miks Eestis küpsisetaignaga jäätist ei tehta!?)

mul on küsimus...kui keegi juleb vastata..(palun!?)

kust te selle blogi leidsite? ma avastasin statistikat uurides, et seda on täna vaadatud 127 korda (tavaliselt vaatatakse umbes 40 korda) ja siis nägin veel, et facebookis on seda jagatud umbes 30 korda, mina olen teadlik ainult viiest.........................kui intrigeeriv postitus

ose gan odabo (aitäh ja nägemiseni=see on yoruba keel, edela Nigeeriast, MIDA MA JÄRGMINE AASTA ÜLIKOOLIS ÕPPIMA HAKKAN WOOHOOOO, TA ELAGU!)

(pilt on eilsest partyst...on ütlus TIA ehk This Is Africa ehk see on Aafrika...ma otsustasin uue kasuks...TIE ehk siis This Is England...on harilik olla teisipäeva õhtul kassnaisena võõra, jänese kõrvadega ja sukkpükstega, tukkuva poisi sünnipäeval, punane puuklots pea kohal lendlemas...TIE)

see on väga soe postitus. eile(24. oktoober)? oli Inglismaal? 20 kraadi sooja? seega...otsustasin ma meenutada oma sooja suve au pair'ina Lõuna-Itaalias...loodetavasti soojendab see teie südamed ja varbad üles...ja üks pilt on tegelikult tehtud soojas suvises Eestis, inimestega, kes minu südame soojaks teevad...armastan teid

tere õhtust daamid ja härrad...ma lubasin teada anda, et kas ma käisin Bullringis ja kui palju ma raha kulutasin...mul on häid uudiseid..ma ei käinud...ma ei käinud terve nädalvahetuse üldse kodust väljas ja see on halb uudis, lausa depressiivne uudis. üks mu elu igavaimaid nädalavahetusi üldse...mitte, et mina ainukene oleksin olnud. me kõik mitmekesi töllasime ja sõime ja passisime kõik need mitu päeva..Bullringis ma ei käinud aga seepärast, et mul oli reede pärastlõunaks üks kodune töö vaja internetti postitada ja kuna see oli prioriteet number üks, jäi seekord shopping tegemata, MIS AGA ei tähenda, et ta see nädal tegemata jääb....absoluutselt mitte! nädala aja pärast on ju Hallloweeen woohoooo ja kuna ma seda kunagi korralikult tähistanud ei ole, siis seekord tuleb asi tõsiselt ette võtta. me teeme enda juures väikese pre-party(R juba kleebib papist nahkhiiri ja kõrvitsaid seintele) ja siis läheme kõik koos klubidesse mehi oma seksikate kostüümidega hullutama...hihihi...nali...me tellisime internetist endale kostüümid ja ma põnevuse mõttes pilti ei näita, ma võin teile ainult kostüümi nime öelda...ALICE LSD MAAL.....see on Alice imedemaal, aga veidi riukalik Alice.. Ühesõnaga pean ma see nädalavahetus minema Bullringi, sest mul on vaja oma väga mini kleidi alla väikeseid valgeid püksikuid, ja mul on vaja valgeid põlvikuid ja väga massiivseid võltsripsmeid....oo..ma olen väga erutatud..minu esimene täisväärtuslik Halloween!

Ja kas ma mainisin, kas ma mainisin? Mul on hetkel käimas viimane koolinädal, järmine nädal on lugemise nädal...ehk siis ei loengutele ja JAH tuhandetele raamatutele ja esseedele...jumal aita!

kus hundist räägid...mu raamatud just praegu saabusid Amazonist!
ma tellisin juba aegsasti talvevaheajaks(haha) kirjanduse ette ära...mitte, et meil neid raamatuid vaja lugeda oleks, aga kui ma tahan olla tulevikus hea ja palju lugenud afrikanoloog, on mul muud kirjandust ka vaja lugeda, kui seda, mida ülikool ette söödab. ehk siis:
Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a yellow sun" ta on noor nigeeria kirjanik(igbo hõimust) ja ta on juba oma lühikese kirjanikukarjääri jooksul väga kuulsaks saanud...see raamat räägib Nigeeria kodusõjast, Biafra sõjast, aga on siiski ilukirjanduslik ja keskendub mingite inimeste eludele ja sellele, kuidas need põimuma hakkavad
Ngugi wa Thiong'o "A grain of wheat" üleüldse maailma üks kuulsamaid aafrika kirjanikke..keenialane(kikuyu hõim), kes on väga isamaaliselt meelestatud, sest keeldus oma raamatuid inglise keeles kirjutamast, kuigi ta seda keelt väga hästi valdas. tema on siiski meelel, et üks õige aafriklane ei kirjuta koloniseerijate keeles, vaid enda emakeeles...ma nõustun temaga küll, aga sellel, miks väga paljud aafrika kirjanikud koloniseerijate keeles, kas siis inglise, prantsuse, portugali vms kirjutavad on ka omad põhjused ja kui nad ei kirjutaks ja kui neid ei tõlgitaks, ei saakski ju mina kunagi neid raamatuid lugeda! hetkel me aafrika kultuuri tunnis arutamegi teemat "African?Literature?In English?"(aafrika?kirjandus?inglise keeles?) ja räägime sellest, mis on aafrika kirjandus ja kas on õige teda ühes või teises keeles kirjutada...aga ühesõnaga on Thiong'o ülim klassika, kui keegi on üldse aafrika kirjandusklassikast huvitatud..
ja siis tellisin ma endale ka Kris Holloway raamatu "Monique and the mango rains", mis ei ole küll väga kuulus raamat, sest ta on uus ja mitte tegelikult aafriklase kirjutatud. Kris Holloway on kusagimalt Lääne kultuurist pärit, ma ei tea kas Ameerikast või Euroopast või mujalt..aga ta veetis rahukorpuse raames aega Malis...ja kui tänapäeval antakse välja inglise keelne ilukirjanduslik raamat, mis räägib Malist(seda ei juhtu just tihti, peaaegu kunagi ei juhtu)...kuidas saab Hanna selle lugemata jätta?
Kunagi ammu ostsin ka Tsitsi Dangarembga raamatu "Nervous conditions", mille ma samuti talvevaheajal läbi plaanin lugeda..Dangarembga on zimbabwelane..

aga ega see nädalavahetus nüüd täiesti-täiesti luhta ka ei läinud...ma vaatasin kahte filmi ja lugesin raamatut!

"Mississippi burning" on väga julm film, peaksin mainima...depressioon tuleb seda vaadates peale, aga ma soovitan ikkagi, kui te just ku klux klani ei fänna...sest sellistel idiootidel ju lihtsa filmiga mõistus pähe ei tule...igatahes mitte-rassistid muutuvad peale selle filmi vaatamist mitte-mitte-mitte-rassistideks, ma loodan...soovitan kindlapeale..
Raamat, mida ma siiamaani loen, kuigi ülikoolis selle juba läbi võtsime, on Okot b'Pitek'i "Song of Lawino and song of Ocol" mis on, nagu ma kunagi mainisin, uganda luule...ja kuna me kõik teame, milline on luule, mida eesti koolides loetakse...raskesti mõistetav ja kohati igav(va Under...Under mulle meeldib)..siis ma ei oodanud sellest raamatust eriti midagi...ja kui ma teda lugema hakkasin, pidin väga meeeldivalt üllatuma! Lawino on acoli naine(see on ugandas üks hõim) kes on mures, sest tema abikaasa(raamat leiab aset siis, kui valged seal juba olid) muutub üha läänemeelsemaks ja tahab unustada ja hävitada kõike acoli, uganda ja aafrikaga seotut...ja siis Lawino räägib, võrdlemisi lihtsas ja otsekoheses keeles, kuidas tema ei oska valgete inimeste toite teha, aga tema ei tahagi ostada, sest tema ei ole valge, tema on acoli, tema ema õpetas talle, kuidas valmistada acoli roogasid....tema ei sirgenda ega triigi oma juukseid, nagu läänestunud uganda naised, sest tema on uhke iseenda uganda juuste üle, tema ei taha oma juukseid tulise raua all ära tappa jne..ma tõin väga pealiskaudseid näiteid, aga sealt saab väga häid ideid ja väga hea ettekujutuse ühest keskmisest koloniaalajastu aafriklasest ja sellest, mida nemad valgetest mõtlesid...ja song of Ocol on Lawino abikaasa vastus temale...kus ta räägib, et tema naine on loll, ta ei ole koolis käinud ega oska inglise keelt, ta ei oska fokstrotti tantsida, nagu läänestunud uganda naised ja ta haiseb taimede järgi, sest tema ei ravi end mitte peenete euroopa tablettide, vaid mingite ravimtaimedega! Autor ise, muide, oli ka väga huvitav inimene, Oxfordi ülikoolis käinud ja tal on antropoloogias ka doktorikraad...ja ta mängis Uganda koondises jalgpalli ja oli veel sajal alal andekas...ta oli noorena ka pühendunud kristlane, aga kui ta suuremaks sai ja mõistis, et kristlus ei ole tema esivanemate usk...kristlus on taaskord valgete poolt peale surutud...lõpetas ta ka kristlaseks olemise...nüüdseks on ta aga juba surnud.

ja viimaseks vaatasin kauaoodatud filmi "Bamako" ning.....ma ei pidanud pettuma! Ma tean, et tavaliselt oodatakse filmilt natuke draamat, natuke horrorit, nalja ja seda ja toda...peaasi, et actionit oleks...mina aga ei oota..ja "Bamako" ei pakugi mingit silmnähtavat actionit..küll aga toimus suur action peale filmi vaatamist minu mõtetes...sest seal tuuakse palju häid argumente välja ja kes tõesti aafrika poliitikast huvitub...(või väga ilusat Mali elu näha tahab) võiks seda vaadata, aga tegelikult ma ei usu, et keegi vaatab ja kuna ma olen Malist nii palju rääkinud ja räägin ka edaspidi, leian ma, et te võiksite vaadata selle filmi treilerit....ta sisaldab peaaegu et kõike, mida ma Mali juures jumaldan: väga ilusad inimesed(nad on tõesti jubedalt ilusad), ilus bambara keel, väga ilus muusika, kaunis arhitektuur, need ilusad rõivad, mida malilased igapäevaselt kannavad, imeline loodus, see aktsent, mis nende prantsuse keelel on jne

palun palun palun vaadake!

http://www.youtube.com/watch?v=onRjI8yLsy0

ja tänu sellele filmile avastasin ma ka väga huvitava ansambli, kui teda nii võib kutsuda... Kuulete seda laulu treileris? tegelikult ei esita seda päriselt see naine, kes filmis, vaid bänd nimega Christy Azuma and Uppers International ja ma valetasin eespool veidi, see muusika tuleb hoopis Ghanast, aga on siiski väga ilus ja kel muusika osas hea maitse, siis neile meeldivad kindlasti ka need kaks lugu, mis ma sellelt ansamblilt Youtube'ist leidsin:

http://www.youtube.com/watch?v=cSwAWANyzf4

http://www.youtube.com/watch?v=4I3xunlbTqQ&feature=related

ma tahaksin hea noodiga lõpetada, aga ma ei saa....ma olen täheldanud ühte väga nõmedat tendentsi eesti kirjastusmaastikul...see on tegelikult väga rassistlik :( teate seda Nobeli kirjanduspreemia sarja meie raamatupoodides? 4 aafriklast on üldse võitnud Nobeli kirjanduspreemia: valge lõuna-aafriklane Nadine Gordimer, valge lõuna-aafriklane John Maxwell Coetzee, egiptlane Nahuib Mahfouz ja nigeerlane(yoruba hõim) Wole Soyinka...ja arvake ära millised neist autoritest on eesti keelde tõlgitud? valge lõuna-aafriklane Nadine Gordimer ja valge lõuna-aafriklane John Maxwell Coetzee...ja sellega ongi minul tänaseks kõik öeldud

si tu ne quittes pas Haïti, moi je t’embarque pour Bangui

Nädalavahetus on nüüd minu jaoks alanud, sest reedeti mul loenguid ei ole, aga see viha, mis minu sees pulbitseb on meeletu! Homme läheb CWASSOC ehk African Studies õpilaste liit, kuhu mina kuulun, Liverpooli orjandusmuuseumisse, kuhu ma nii väga minna tahaks. kas teate...mu pangakaardilt on turvakood maha kulunud ja ma ei saa pileteid internetis broneerida ja kui teised homme Liverpoolis end orjandusega kurssi viivad, siis mina lähen järjekordselt BULLRINGI, mis on Birminghami suurim kaubanduskeskus ja kus ma absoluutselt iga reede käin, see on rituaal! Mitte, et mul midagi Bullringi vastu oleks, aga mu rahakotil on küll.....niigi kitsad lood teisega, aga kuidas ma väljun Topshopist või COSist või Selfridges'ist või Zarast või Waterstones'ist(raamatupood, imeline raamatupood) midagi ostmata? Neiud ja noormehed, võin teile garanteerida, see on raske, väga raske...nii emotsionaalselt kui füüsiliselt

aga iga reede pärastlõunal leian ma end justkui võluväel Bullringist, lubades, et seekord ma ei astu poodidesse, mis mind nii ahvatlevalt õrritavad, et seekord ma ei söö Starbucksis brie ja caramelised onioni paninit ja et ma ei käi Disney poes suu ammuli ringi "mida ma ikkagi oma armsale-naljakale vennale ostma peaks? või tähendab: mida ma ei peaks talle ostma?" iga nädal luban, et ma hoian Bullringist eemale, et tutvun Birminghami kesklinnaga, et otsin üles Jamie Oliveri restorani, et kaen arhitektuuri, et naudin linnamelu......

kas homsest muutub kõik või läheb jälle samaviisi? sellest juba järgmine nädal...

täna aga, mõtlesin, et oleks tore rääkida teatud inimgrupist, kes on mulle alati väga imponeerinud, huvi ja silmailu pakkunud ning kellega mul viimasel ajal tänaval alatihti katkematu silmside tekib

jaaaaa, loomulikult on need rastafarid!

minule on jäänud mulje, et enamik eestlasi mõtleb rastafaridest nii: need on inimesed, kellel on rastapatsid...ei ei ja veelkord

ei

mõned kutsuvad seda religiooniks, mis ei ole tegelikult õige. osad nimetavad seda rastafarianismiks, aga elimineerigem palun kõik ismid! Rastafari on liikumine...see tekkis 1930'datel aastatel Jamaikal(otseloomulikult)...kes ei teadnud, siis Kariibi mere saartel elavad enamasti mustanahalised, kes pärinevad Aafrikast, aga kelle esivanemad sinna istandustesse orjadeks toodi...seepärast on Kariibidel mustanahalised..
ma panen vaid kirja faktid, mis mulle hirmus huvitavad või vahel lausa naljakad tunduvad:

*rastafarid jumaldavad Haile Selassie I'st...Haile Selassie I oli viimane Etioopia keiser, kes tapeti aastal 1975 ja kelle paljud rastafarid usuvad tegelikult siiani elus olevat ja kusagil ennast peitvat, et viimsel kohtupäeval taas oma peidukohast välja tulla ja end ilmutada
*Haile Selassie on jumalus, ta on ta on Jeesuse taaskehastus, ta on imeline. seda rastafarid usuvad
*Haile Selassie olla aga öelnud, et tema ei ole mingi jumalus ega taassündinud Jeesus ja mis juttu need rastafarid seal kaugel Jamaikal ajavad? Rastafarid siiski leidsid, et Haile Selassie I võib öelda, mis tema tahab, aga ta siiski on Jeesuse taaskehastus
*Haile Selassie I sündis nimega Lij Tafari Makonnen, aga muutis selle hiljem Ras Tafari Makonneniks...tol hetkel veel rastafarisid olemas ei olnud, aga kui nood hiljem endale nime hakkasid valima, siis rastafari käis küll!
*Time magazine valis aastal 1935 Haile Selassie aasta inimeseks ja aastal 1930 oli ta esimene mustanahaline, kes selle ajakirja kaanel kunagi ilmunud oli
*rastafaridele omased värvid, mida te kindlasti märganud olete, punane, must, roheline ja kollane on tegelikult Etioopia lipuvärvid
*see pole rastafaridega seotud, aga et te teaks, Etioopias räägitakse amhari keelt (Amharic inglise keeles)
*jumalat(Haile Selassie't) kutsuvad rastafarid Jah'ks ja tänaval on mulle paar korda öeldud ka Jah bless....ehk siis jumal õnnista
*rastad usuvad, et Aafrika(nemad kutsuvad seda Zion'iks), eriti Etioopia, on see tõotatud maa, kuhu nad ühel päeval kõik tagasi jõuavad, või vähemalt tahavad jõuda..ja et Lääne ühiskond, mida nemad kutsuvad Babylon, ehk Babülon, on üks korrumpeerunud, kole, õudne asi
*miski, mida te kõik teate: rastafarid suitsetavad kanepit(nemad ütlevad ganja). See on omaette tseremoonia ja enne piibu päripäeva ringi laskmist öeldakse ka palve...muide, kui käimas on sõda, käib piip vastupäeva, aga miks suitsetavad rastafarid kanepit?

1) see on spirituaalne tegevus, millega käib käsikäes tihti ka piibli lugemine
2) see on sakrament, mis puhastab keha ja mõistuse, ravib hinge, ülistab teadvust, hõlbustab rahu, toob mõnu ja mis kõige tähtsam:
3) toob sinu lähemale jumalale
4) tihti kasutatakse seda ka ravimina, näiteks külmetuse korral

*teine rastafaridele väga tähtis isik, nende silmis prohvet, on Marcus Garvey, kes oli jamaikalane, suri aastal 1940 ja võitles mustanahaliste vabastamise eest

nüüd aga minu lemmiku osa juurde, rastafaride pühad:
7. jaanuar - Etioopia õigeusu jõulud
25. märts - keisrinna Menen'i ehk Haile Selassie naise sünnipäev
21. aprill - päev, mil Haile Selassie käis Jamaikal
25. mai - Aafrika vabastamise päev
23. juuli - Haile Selassie sünnipäev
17. august - Marcus Garvey sünnipäev
11. september - Etioopia uus aasta
2. november - Haile Selassie keisriks kroonimise päev

*rastafarid on taimetoitlased
*rastafarid ei tarbi alkoholi
*kõige kuulsam rastafari oli Bob Marley..daaaaa
*rastafarid ei tohi juukseid lõigata, sest nii on piiblis kirjas, sest ta esindab lõvi lakka, mis omakorda sümboliseerib Aafrikat, Etioopiat
*rastafaridel on oma murre ja sõnavara
*rastafarisid on maailmas umbes 1 million

rastafari liikumise algusaegadel oli neil 6 põhimõtet, mis minu ja osaliselt ka teie õnneks pole tänapäeval enam eriti jõus:
1) viha valge rassi vastu
2) musta rassi ülim ülimuslikkus (jah, just nii, ülim ülimuslikkus)
3) kättemaks valgete pahelisusele
4) Jamaika valitsuse eitamine, tagakiusamine ja alandamine
5) ettevalmistus Aafrikasse naasemiseks
6) Haile Selassie teadvustamine ülima olendi ja ainukese mustanahaliste juhina

seega, kui muidu kujutatakse neid ette muhedate narkolembeste mehikestena, siis tegelikult on neil väga kindel ja tõsine maailmavaade, mis paljuski ühtib minu omaga...hihiihihi....aga kas ei ole siis nii: Aafrika on tõotatud maa...sinna peab kord ringiga tagasi jõudma, sest sealt nemad pärinevad..

kas ma rääkisin teile oma eksperimendist? ma mainin ruttu, et kuna ma Inglismaale tulles avastasin, et iga kolmas inimene on taimetoitlane ja et poed on nii maitsvaid taimetoite täis, siis ma tegin "ei lihale" nädala, aga meeldis nii väga, et nüüd mul läheb teine nädal...tore oleks, kui kolmas ka otsa tuleks, aga ärge saage valesti aru, taimetoitlaseks ma hakanud ei ole, kuid siiski saan põgusalt end rastafaridega võrrelda...ja jälle.....hihihi

kanepit ma kurguvalu tarbeks veel pruukinud ei ole, aga kui ma kunagi sellega hakkama peaks saama, annan tulemusest ka teile teada. Aga kuna paljud minu maailmavaated on võrdlemisi vastuolulised ja eestlastes viha tekitavad, jätan need siinkohal mainimata ja ütlen lihtsalt, et rastafarid minule sümpatiseerivad ja mis minule veel sümpatiseerib, on reggae

jamaikalasest reggae muusik Little Roy andis septembris välja plaadi nimega "Battle for Seattle" ja arvake ära, miks mul see hommikust õhtuni repeati peal on? sest ta tuli välja lihtsalt geniaalse ideega: Nirvana lauludest reggae versioonid teha...jah...seda see album sisaldabki...hunnikus Nirvanat, aga Nirvanat keskmisest lõbusamas toonis...naljakas, et keegi selle peale varem ei tulnud, sest tegelikult sobivad Nirvana lugude sõnad rastafaride suhu suurepäraselt, soovitan teil kuulata:

About a girl
http://www.youtube.com/watch?v=U6aaLNOrcnU

Lithium
http://www.youtube.com/watch?v=yy9y1uxpgrM

aga minu lemmikuim reggae artist, prantsuskeelne artist, üks lemmikumaid aafrika artiste ja läbi aegade kõige lemmikum elevandiluuranniku artist on Tiken Jah Fakoly...wow....wow...wow

http://www.youtube.com/watch?v=ot420w5f6_8
(see on mu 7-aastase venna lemmiklaul(kas ma ei ole temast mitte toreda inimese kasvatanud????), mida ma talle pidevalt mängima pean, kui me kahekesi kodus oleme ja kuna tal prantsuse keel VEEL suus ei ole, siis ta ütleb: Hanna, viitsid pane seda mu lemmikut laulu hortapartaže lömoo (ils ont partagé le monde...nad jagasid maailma ära..) väga kurvad ja ilusad sõnad sellel laulul, Tiken Jah Fakoly on väga poliitiline laulja muide, kolonistide vastane ja Aafrika suhtes väga kirglik...tema intervjuusid soovitan ka lugeda ja vaadata ja kuulata..ma sisimas usun, et Tiken Jah võib isegi tegelikult mu isa olla..kui kõvasti vaadata, siis võib isegi meie välimustes sarnasusi leida...kammimata juuksed....puhmas kulmud jne...)

http://www.youtube.com/watch?v=ATtFpc7N-js
siin on Tiken Jah Fakoly teinud oma versiooni Stingi "Englishman in New Yorkist"...ja väga armas versioon....Africain a Paris...ehk siis aafriklane Pariisis ja kogu laulu võib kokku võtta ühe lausega siit laulust: c'est pas l'enfer ni le paradis, d'etre un africain a Paris...see pole põrgu ega paradiis olla aafriklane Pariisis...

http://www.youtube.com/watch?v=xzR3JS609dI

kas see kaunis prantsuse keele aafrika aktsent ei paita mitte kõrvu...uuuuuuuuu ühel päeval räägin ka mina sellise aktsendiga...

(pildil taassündinud Jeesus: keiser Haile Selassie I)

Jah bless

ma olen omadega päris läbi, kas teate.

iga päev ärkan ma kella 7 paiku üles, isegi siis, kui mul algavad loengud kell 1, sest isegi kui kõik on ülikooli jaoks tehtud, on alati midagi veel teha! uinun ma tavaliselt 2-3 vahel ja päevas joon keskmiselt 4 tassi kohvi(minu jaoks on seda palju, sest kohv tekitab mul unetust, tähendab vanasti tekitas, aga ülikool on suutnud ka selle tobeda sündroomi juba peaaegu et elimineerida) ja päevas loen keskmiselt 3,7 teaduslikku artiklit...........see uhke arv 3,7 on muidugi minu kujutlusvõime vili, aga need artiklid on mitukümmend lehekülge pikad ja väga huvitavad, saaks ma ainult kõigest aru......ma käin päevas keskmiselt 3 korda raamatukogus ja söön keskmiselt 2,8 maapähklivõi sandwichi, sest muud mina enam ei söö

ja mulle meeldib see tunne, see omadega-läbi-olemise-tunne, sest terve senise elu olen ma põhimõtteliselt töllanud, töllasin veidi siin, veidi seal, gümnaasiumis ma nii väga ei pingutanud, pigem töllasin. kodused tööd tegin enamasti ära, aga see oli ka kõik. ja nüüd on tulnud kätte aeg pingutada ja ma pingutan rohkem kui varem, aga tegelikult mitte piisavalt....ja ma olen enda peale sellepärast vihane...ma tahtsin siia ülikooli nii väga sisse saada ja seda eriala nii väga õppida ja ma ei anna endast ikka maksimumi..ma tean, et enamik meist ei anna ja ma tean, et olen liiga ensekriitiline, aga siiski....

tänane (hea üliõpilase) päev oli selline:
hommikul oli üks kahetunnine loeng "Focus", kus õpetati esseedes viitamist ja seletati, mis on plagiaatlus ja mind hirmutati täitsa ära kohe sellega......vahel võib tahtmatult viitamine ära ununeda ja kui peened arvutiprogrammid selle avastavad, on suur võimalus, et lendad ülikoolist kus kurat

siis läksin ma kursakaaslastega sööma ja kuna nad kõik olid otsustanud minna ühele (vabatahtlikule) seminarile, millel nimeks "Aafrika kunsti väärtus(ed)", kuhu mina olin otustanud kindlasti mitte minna, kuna kunstist ei tea ma suurt midagi, siis otsustasin, et ega teised minust paremad/targemad saa olla ja läksin ka...ja kas teate...mulle meeldis see väga, aga seda põhjusega. Seda seminari juhtis mees, kes on aafrika kunsti koguja, aga arvake ära millise hõimu kunsti ta kogub.......Dogonite...ja arvake ära kus Dogonid elavad.............Malis muidugi.
Seega kui ma kuulsin sõna Dogon olin ma ülejäänud aja lummatud, sest ta ei rääkinud mitte ainult puumaskidest ja kujukestest, mis ta oma reisidelt üles korjanud on, vaid ka Dogonitest kui hõimust...ja see oli väga huvitav ja üldse mitte kuiv ega igav

siis läksin ma edasi (vabatahtlikule) PASS'i sessioonile. See on nendele aafrika poliitka õpilastele, kes tahavad nõu küsida kolmanda aasta üliõpilastelt ja kuigi mul otsest nõu ei olnudki küsida, otsustasin ikkagi minna, sest õppejõud oli soovitanud ja egas teadmised mööda külge alla jookse...

siis passisin ma üksinda Starbucksis ja kallasin sisse päeva neljandat kohvi ja ootasin, et kell saaks viis, et minna (vabatahtlikule) filmilinastusele

ahjaa, vahepeal käisin ka raamatukogus, et laenutada paar filmi, sest ma avastasin, et meie ülikooli raamatukogul on imeline filmilaenutus....ma laenutasin kaks filmi, hoidsin end tagasi ja võtsin VAID kaks, "Bamako" ja "Mississippi Burning"......kas Te ikka saate aru, et kooli raamatukogus oli "Bamako" olemas? See on nähtavasti Mali film, sest Bamako on Mali pealinn...ja seda on Cannes'is näidatud ja ma olen sellest nii palju kuulnud, aga seda mitte kunagi näinud ja nüüd istub ta mul riiulil! "Mississippi burning" ei ole nii haruldane leid, kuid siiski, tegu USA filmiga mis räägib 60'date rahutustest seoses mustanahalistega ja puudutab Ku Klux Klani ja muud sellist...ja seda soovitas juba ammu vaadata minu Lõuna-Aafrika ajalooõpetaja Mr. Mohamed..ah ma pean teile siinkohal rääkima ühe südantliigutava loo Mr. Mohamedist

Mr. Mohamed oli Lõuna-Aafrikas nii minu klassijuhataja kui ajaloo õpetaja ja ajalugu on, igas riigis, minu lemmik õppeaine. Mr. Mohamed õpetas meile ainult USA mustanahaliste ja LAVi ajalugu, aga minul polnud sellega seoses mingeid pretensioone, sest neid teemasid Eestis ajaloo tunnis eriti ei puudutatud.....ja ma kuulasin alati huviga ja jäin Mr. Mohamediga tihti kauemakski jutustama, sest ta oli väga tark ja erudeeritud, elu näinud mees(isegi ANC eest aparteidi ajal vangis istunud...mis teil sellele vastu panna on!) igatahes peale aastapikkust aafrika sõprade nuiamist sain ma lõppude lõpuks Mr. Mohamedi e-maili ja saatsin talle kirja, kus kirjutasin, mis minust saanud on, kuidas ma Inglismaal African Studies'it õpin ja kuidas see kindlasti osaliselt tänu temale teoks on saanud, sest tema oli alati Aafrika suhtes väga kirglik, mida ei olnud, minu imestuseks, paljud ülejäänud sealsed õpetajad. Siis ma tänasin teda ja siis ta kirjutas mulle vastu, ta kirjutas, et nuttis minu kirja lugedes.........ja ma olin nii liigutatud. Ta ütles, et on minu pärast väga õnnelik ja jääb alati minu õpetajaks, aga eekõige minu sõbraks ja seda ta on. Mr Mohamed, minu sõber.

ja lõpuks läksin ma (toonitan jälle, vabatahtlikule) filmisessioonile, kus ma olin enda kursuselt ka ainuke, keegi teine nii kaua vastu ei pidanud ja kooli ei jäänud. Meid oli seal kokku umbes 7, millest oli väga kahju. Kahju, sest film oli "The harder they come". Jamaika film, tehtud aastal 1972. See on päris kuulus film, põhineb osaliselt tõestisündinud lool ja oli ka väga tore teine, sest nagu ma kord juba maininud olen, huvitavad Kariibid mind väga, eriti Jamaika, aga tundub, et teisi eriti mitte, selline tunne on, et Aafrika ka päris kõiki mu kursusekaaslasi väga ei huvita.....hmm.........igatahes soovitan seda filmi vaadata kõigil, kellele pakub reggae või Jamaika või lihtsalt tore elu veidi huvi. Enda silmaringi laiendamisekski on see hea, ainult et me vaatasime seda ilma igasuguste subtiitriteta ja teadagi on jamaikalastel selline väga ilus, aga väga omapärane aktsent, millega minu kõrv just väga tuttav ei ole ja seepärast jäid mõningad laused ja vahel isegi konversatsioonid minule arusaamatuks!

seniks aga väikene treiler/soundtrack, soovitan vaadata ja kuulata. Reggae teeb alati tuju heaks ja üks kena mustanahaline jamaika mees veel paremaks, kas ei ole siis elus nii?
http://www.youtube.com/watch?v=xGE4dnrPPZQ

mina heidan seniks aga magama, sest homme on uus päev, uus aafrika sotsioloogia loeng ja uus (vabatahtlik) seminar teemal "Lääne-Aafrika altarimaal"(tegelikult pigem altariskulptuur), sest endast tuleb alati maksimum anda ja antud võimalustest kinni haarata, kas ei ole siis elus nii?

hello gojas,

kui te nüüd aru saite, mida ma öelda tahtsin, siis palju õnne teile, sest minul võttis see märksa kauem aega! noh...pähklikoores(tõlkisin ingliskeelse väljendi in a nutshell=lühidalt..eesti keelde..kui vaimukas)..üks lõuna-aafriklane ütles mulle alati hello gojas iga konversatsiooni alguses ja mina nuputasin, et ei tea kas see on mõni siswati keelne sõna või mis? aga kui ma selle kord kõva häälega välja ütlesin..GOJAS...siis ma sain aru...see on tema interpretatsioon sõnast gorgeous(kaunis) seega

hello gojas,

ma olen vist nende kahtlaste lauludega lugejaid hirmutanud, sellist muusikat üks keskmine eesti noor tavaliselt ei kuula, seepärast mõtlesingi midagi mainstream'imat täna välja käia, siin ta on:

http://www.youtube.com/watch?v=4ZbB7Lxww7M

jaaaaa see on Kanye West ja Jay-Z - Made in America...väga kaunis laul..Frank Ocean, kes refrääni laulab, teeb selle ilusaks, aga miks ma sellest laulust rääkida tahan...refrään on selline:

Sweet king Martin, sweet queen Coretta,
Sweet brother Malcolm, sweet queen Betty,
Sweet mother Mary, sweet father Joseph,
Sweet Jesus, we made it in America, sweet baby Jesus

ning nupukamad seostavad need nimed omavahel ka..ma loodan! Igatahes king Martin on nähtavasti Martin Luther King Jr..kes, nagu me kõik teame, võitles USA mustanahaliste õiguste eest...sweet queen Coretta on tema abikaasa Coretta Scott King, kes oli samuti poliitiline aktivist...mida paljud aga, minu suureks kurvastuseks, ei mõista on see brother Malcolm..aga ma ütlen teile, et see on üks ja ainus Malcolm X, kes oli kuuekümnendatel sama tähtis aktivist nagu Martin Luther King Jr, aga teda on kuidagi üritatud maha salata, võib-olla sellepärast, et ta oli moslem, või sellepärast, et ta ei olnud vägivalla vastu...tema ütles: "BY ANY MEANS NECESSARY"(siis tegi Kanye sellest oma versiooni: I'm like the fly Malcolm X buy any jeans necessary...hihihihi) mis tähendas seda, et kui tema vastu kasutati vägivalda oli tema nõus vägivallaga ka vastama....millega aga ei olnud nõus Martin Luther King Jr...ma tean, et vägivald ei lahenda probleemi jne jne aga minu süda kuulub siiski rohkem Malcolm X'ile..tema elust on vändatud ka film, mis on väga huvitav ja mida ma soovitan kõigil vaadata, aga muidugi oleks veel parem, kui te tema eluloo raamatut loeksite.....mõlema nimeks Malcolm X või midagi taolist..
Ja kui te ei tea, kes on sweet queen Betty siis see on..üllatus....Malcolm X'i naine!
Joseph, Mary ja Jesus...siin ma täpsustesse ei lasku

see laul on pärit Jay-Z ja Kanye Westi ühiselt plaadilt Watch the throne mida PPPEAAABB kuulama, see on väga hea! eriti Who gon stop me(eriti, kui te narkootikumide mõju all olete)...ja niggas(wow ma just kirjutasin selle sõna täies pikkuses välja) in Paris....ja New day!! kus on sample'iks võetud Nina Simone'i "Feeling good" ja nii edasiii

ps täpsustuseks ütlen, et ma ei ole hetkel nartkootikumide mõju all ja ei ole üldse mitte kunagi olnud, aga alati on inimesi, kes mingeid teatud laule kuulates ütlevad, et oh, seda oleks pilves peaga hea kuulata! ja mul on ka kõikidest nendest mainimstest osad lood nüüd narkootikumidega assotseeruma hakanud...VOILA

ja kui juba Ameerikast ja muust sellisest rääkimiseks läks, ei saa mainimata jätta Gil-Scott Heronit(olgu muld talle kerge)......milline mees! ta oli poeet/muusik/lihtsalt sõnaosav, kes samuti väga palju mustanahalistest ja nende elu raskustest Ameerikas rääkis...siit aga minu lemmik poeem härra Heronilt...Comment #1

http://www.youtube.com/watch?v=6Hmr8YLNzoQ

ja kui see osaliselt kellelegi tuttav ette peaks tulema siis jah, Kanye(ma luban, et temast rohkem ei räägi) kasutas osa sellest poeemist oma albumi My beautiful dark twisted fantasy viimases loos, millel nimeks Who will survive in America?
seega väike tähelepanek...kõigepealt tegi Kanye loo Who will survive in America? ja järgmisel plaadil Made in America...kus sõnadeks...we made it in America...seega tundub, et on toimunud progress....tore kuulda!

Comment #1'is ütleb Heron aga:
"I say you silly chipe motherfucker, your great grandfather tied a ball and chain to my balls and bounced me through a cotton field while I lived in an unflushable toilet bowl and now you want me to help you overthrow what?"

mis teeks: ma ütlen, sa tobe motherfucker, sinu vanavanaisa sidus ahelad ja palli minu munade külge ja hüpitas mind läbi puuvilla põllu, samal ajal kui ma elasin vetsupotis, kus vett ei saanud lasta ja nüüd sa tahad mul aidata kukutada MIDA?

isver, kui kole tõlge ja mul pole õrna aimugi mida chipe tähendab AGA kogu see poeem räägib sellest, kuidas valgenahalised noored Ameerikas otsustasid järsku mustanahalisi aitama hakata ja nende nö vabastamise eest võidelda! Scott-Heron arvab aga, et see pole õige, et need samad represseerijad järsku sind päästa tahavad...see on ju tihti nii....et enda nimi puhtaks pesta või lihtsalt, et sõna sekka öelda või ajalugu teha...mina arvan, et represseeritud võiksid ise enda vabastamise au endale võtta..if u no wat i mean...
väga..hmm....võimsad sõnad sellegipoolest

Mo ya Ole

nagu näha, on minust saanud üliõpilane. räpane üliõpilane

"je veux juste dire qu’il y a des gens qui comprennent pas, qui croient qu’être français c’est une religion, une couleur de peau, ou l'épaisseur d’un portefeuille en croco, ça c’est bête, c'est pas du lourd, c’est..."

VIOLENT ütleksin mina....kas teate kes need sõnad lausus? oh, ennem kui ma autori avalikustan, pean ma ka väikese tõlke andma:

"ma tahan lihtsalt öelda, et on inimesi, kes ei saa aru, kes usuvad, et olla prantslane tähendab religiooni, nahavärvi või krokodillinahast rahakoti paksust"

Abd Al Malik

....kes on prantslane, pärit Congo-Brazzaville'ist(väikene Kongo, mäletate veel?) ja kes on minu lemmik prantsuse räppar, kui teda nii võib nimetada. Tegelikult pole mulle sõna räppar kunagi meeldinud, seega nimetame teda muusikuks või nagu Kanye West ütleks, KUNSTNIKUKS.
Tal on väga hea sisuga, mõtlemapanevad lood, mis räägivad tihti immigrandi elu raskustest ja rõõmudest (eriti Prantsusmaal). Tema lugude abil on mul ka suurepärane prantsuse keelt õppida ja harjutada, sest ta on minu mäletamist mööda ülikoolis prantsuse filoloogiat õppinud ja seega väga sõnaosav ja mul tuleb teda kuulates väga tihti sõnaraamatu järele haarata. Inglise keele sain ma ka selgeks Kanyet kuulates, seega on šansid, et ma varsti prantsuse keeles sorav olen, täiesti olemas! Ma tema biograafiat kirja ei hakka panema, aga panen paar lugu, mis on tema sulest(või siis peaaegu et tema sulest) minu lemmikud:

http://www.youtube.com/watch?v=rMrtJxca5j0&ob=av2e
(siit ongi pärit selle postituse esimene lõik)

http://www.youtube.com/watch?v=AX0y5tkPHgM&ob=av2e
(siin on ta sample'iks võtnud Nina Simone'i loo Sinnerman.....ja see juba näitab midagi! jessas, ma pean kunagi Nina Simone'ist ka kirjutama...teine muusik, kes mulle väga meeldib ja kes Ameerika mustanahaliste jaoks tähtis persoon on)

http://www.youtube.com/watch?v=jtXKot_jq8o
(kui te prantsuse keelt oskate, peate seda kindlapeale kuulama....siin on ta Jacques Brel'i "Ces Gens La"st teinud oma versiooni..ja see on live versioon...ja see on väga südantlõhestav ja kaunis...ta isegi nutab lõpus..Jacques Brel on ka minu suur lemmik)

muide miks ma üldse sellest andekast noormehest kirjutan? kui keegi on mõelnud, et mida see "vers le merveilleux royaume du Maroc" siin blogi peatsis tähendama peaks, siis need on taaskord Abd Al Malik'i sõnad, loost "Gibraltar" ja mis tähendavad "imelise Maroko kungingriigi poole"....Ei tasu arvata, et see lause või Maroko minu jaoks tohutult tähtsad on. Mul oli blogi tehes vaimuvaene hetk ja ma vist kuulasin "Gibraltar'i"..ja siis tuli mul selline mõte, et mina olen eurooplane, ma elan Euroopas..aga omamoodi sõuan ma iga päev vaikselt Aafrika poole ja kuidas saab eurooplane Aafrikasse? üks võimalustest on läbi Gibraltari väina! seega Maroko all mõtlen ma tegelikult kogu Aafrikat, imeline Maroko kuningriik on justkui sümbol.. loodan, et mõistate

ja see pildikene seal, see kaootiline, värviline, roosa auto ja toredate mehikestega pilt ei ole ka tegelikult suvaline. See on ghana kirjaniku Ayi Kwei Armah raamatu "The beautyful ones are not yet born"(kas pole mitte ilus pealkiri(ja kaas) ühele raamatule) kaas. Mul on see raamat olemas, aga ma ei ole teda veel lugema hakanud.(tõestus, et mul on ta olemas!! olgu, arheoloogia Jenne-Jeno's oli mul vist aju krussi ajanud, et ma sellise pildi tegin). Mul on ta olemas, sest me pidime ülikoolis valima ühe teose ja selle põhjal Aafrika poliitikas kirjutama järgnevatel juhistel essee: Using the perspectives provided by your assigned readings to date, evaluate the success of one of the following novels as a political commentary on and analysis of the post-independence period.(mis lühidalt tähendab seda, et ma pean kasutama eelnevalt loetud kirjandust ja hindama selle loetud teose("The beautyful ones....") edu poliitilise kommentaari ja analüüsina postkoloniaal perioodi kohta) mis on ju jubedalt huvitav!!! ülikool tapab küll kõikide oma esseede ja lugemistega, aga rõõm minu hinges on üüratu, kui ma saan nii huvitavatel teemadel esseesid kirjutada. Muide täna anti meile ka Focus'es essee teema ja see on VEEL huvitavam!!! "What is vigilantism and why is it so prevalent in Nigeria?" (mis on vigilantism(ei tea eestikeelset vastet) ja miks on see Nigeerias nii sage?)(wowowowow....vigilantism on põhimõtteliselt see, et kuna Nigeeria(nagu ülejäänud Aafrika riigid) on religiooni, keelte, kultuuride ja hõimude poolest väga mitmekesine maa ja kuna seal vohab korruptsioon, on teatud inimgrupid otsustanud, et nemad on korravalvajad(mitte politsei või valitsus) ja vaatavad oma rahva järele ise ning löövad korra majja, kuna politsei ega sõjavägi seda ilmselgelt ei suuda(neid saab väga lihtsalt altkäemaksuga ära osta!), aga nad(vigilantes) on tihti ka väga jõhkrad ja rikuvad inimõigusi ning teevad muud paha, seega on see väga intrigeeriv ja huvitav teema, millest ma meeleldi essee kirjutan.

kuna mulle meeldib reklaamidega lõpetada, siis tänane on selline:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/minu_tsiili/804565

Jah!! On juhtunud see, mida ma kaua oodanud olen ja vahetusõpilane(kes oli Tšiilis ja kus mu onu hetkel elab, muide) on "Minu.." sarja raamatu kirjutanud!

PS kui keegi tahab, et ma oma vahetusaastast Lõuna-Aafrikas raamatu kirjutaksin - POLE PROBLEEMI!

xx

ma olen 2 nädalat koolis käinud ja kui aus olla siis.....raske on! Ma olin kuulnud palju jutte sellest, kuidas Inglismaal on loengud ainult paar korda nädalas ja siis veel pikad-pikad vaheajad ja lugemisnädalad ja nii edasi. Nii ta tõepoolest on, reeded on mul vabad ja enamasti on päevas 2-4 tundi loenguid. Aga, siin on üks väga, tohutult suur aga. Iseseisvat õppimist on kohutavalt palju. Mis on iseenesest väga hea, sest uimerdis nagu mina, kellel isegi kõige suurema uudishimu korral mõte loengus lendama kipub, siis ise kodus õppides saan ma midagi uuesti teha, kui ma esimesel korral korralikult ei süvenenud. Igatahes on õppejõududel kombeks anda meile tavaliselt nii vähemalt 50 lk kodus lugeda. Tihti ka palju rohkem ja siis peame mõtlema igasuguste küsimuste peale ja otsima lisainformatsiooni. Tihti on ka loengu kava alla kirjutatud: selleks loenguks soovitan lugeda neid raamatuid: ja siis on seal umbes 7 raamatut! Ma tean, et ma olen nüüd üliõpilane ja mul on suur huvi selle kõige vastu, aga vahel on raske sundida end 984595598 artiklit lugema, millest sa midagi aru ei saa, sest teadlased pole neid ju mitte esimese aasta üliõpilastele, vaid ikka teistele teadlastele kirjutanud. Kui inglise keelest rääkida, siis ma saan kõik räägitud, mis ma soovin, aga kuna ma olen ainukene välismaalane oma kursusel, siis teiste inglise keel on nii........kaunis ja keeruline! Mõned kursakaaslased räägivad nii suurte sõnadega, et ma kuulan ja imestan ja vangutan pead. Pealekauba on mul ka aktsent, aga see ei ole nii õudne kui mõningatel teistel idaeurooplastel(venelane ja moldovalane, keda kohtasin) kes siin juba aasta või mitu on olnud.
Aga kui nüüd minu kursusest lähemalt rääkida, siis vastu võetakse sinna iga aasta 18 inimest. Seda on võrdlemisi vähe, sest osadele kursustele, nagu õigusteadus, võetakse vastu 400 üliõpilast. Meie kursusel on 4 aafriklast ja kõik ülejäänud valged!! Väga huvitav, kas pole...kõik tüdrukud ja 3 neist nigeerlased. Muide kõige rohkem ongi Inglismaal mustanahalistest nigeerlasi, ghanalasi ja nüüd üks tore uudis.................jamaikalasi!!!
Peale selle, et ma ennast liiga targaks pean õppima(väike liidaldus) on üks kurb asi veel....me peame ise endale raamatud ostma ja neid on nii palju ja nad maksavad palju. Paar päeva tagasi tellisin endale osa raamatutest ja mul läks arve umbes 50 naela....4 raamatut ja ühe, Uganda eepose “Song of Lawino and song of Ocol”(autor on Okot P’bitek) jätsin tellimata, sest kasutatud kujul maksis ta 20 naela..aga raamatute ostmise pärast ma end halvasti ei tunne...kõiki neid raamatuid tahan ma väga lugeda ja tulevikus kindlasti veel sirvida. Hetkel on mul kohustuslikuks kirjanduseks Aafrika kultuuris vaja läbi lugeda raamat “The interesting narrative of the life of Olaudah Equiano or Gustavus Vassa, the African, written by himself”......minu lemmikuima raamatupealkirja auhind läheb kindlasti härra Olaudah Equiano or Gustavus Vassale....ta oli 18. sajandil ori ja kirjutas oma elust.
Muide meil sai valida ka erinevate African Studies’ite vahel. Sai võtta African Studies with Development(development tähendab arengut ja kuigi ma pole täpselt aru saanud, mida nad selle arenguga seoses õppima hakkavad siis ma usun, et tulevikus võiksid selle lõpetanud Aafrikat arendama minna...milline loogiline tuletus). Saab teha ka African Studies with anthropology ehk siis antropoloogia. Ma ei tea, kuidas nende õppekava minu omast erineb. Mina õpin ka antropoloogiat..võib-olla olekski õige aeg oma tunniplaan avalikustada! (ma kirjutan sulgudesse ka õppejõu nö eriala):
Sissejuhatus Aafrika poliitikasse (õppejõud spetsialiseerub Kongo Demokraatlikule Vabariigile, sest, nagu te võib-olla teate, on Aafrikas kaks Kongot ja mitte üks!..sellest hiljem)
Sissejuhatus Aafrika ajalukku(sama õppejõud)...ma tahan mõned teemad ka välja tuua mida me uurima hakkame...eelmine nädal oli loeng teemal “sissejuhatus keskaegsesse Lääne-Sudaani”..ma muide, ei teadnudki, et kunagine Sudaan oli mitu korda suurem kui praegune, ta ulatus Lääne-Aafrikasse ja hõlmas enamikke sealsetest riikidest...huvitav!), siis tulevad loengud teemal “islam keskaegses Lääne-Aafrikas”(VÄGA HUVITAV....sest..kas ma mainisin..mulle meeldib islam väga!) siis veel “Ghana: keskaegne impeerium kõrbe äärel” ja “Sunjata eepos ja varajane Mali ajalugu”(MALI? hallelujah) siis “Songhay tõus”(kunagine impeerium Lääne-Aafrikas) ja “sissejuhatus Atlandi orjakaubandusse” seega saite vast veidi aimu..
Siis on aine mille nimi on Focus ja kus õpetatakse sel poolastal, kuidas esseesid kirjutada, raamatukogus orienteeruda jne aga järgmine poolaasta keskendume Kongo Demokraatlikule Vabariigile ja õppejõu spetsialiteet on Ghana-Togo piir.
Õpin ka Aafrika sotsioloogiat ja õppejõud, minu mäletamist mööda, keskendus Ashanti hõimule Ghanas, aga eelkõige tegeleb ta arengumaade naiste ja nende elu uurimisega.
Siis on mul ka aine nimega antropoloogia ja etnograafia ja sealne õppejõud on sakslane, kes on eriti huvitatud yoruba hõimust(edela Nigeerias). Peale selle annab ta ka Inglismaa valitsusele nõu Nigeeria poliitika osas.
Ja minu lemmikuimaks aineks on sissejuhatus Aafrika kultuuri, kus õppejõuks ei keegi muu kui härra Brown, kellest on Vikipeedias artikkel ja mille kaudu ma välja nuhkisin, et ta ise on poeet ja tema eriala on aafrika ja kariibi kirjandus. Väga-väga tark mees!!! Ta on õpetanud ka Nigeeria, Jamaika ja Barbadose ülikoolides. Seal tunnis ei ole meil mitte eksameid ega esseesid vaja kirjtuada, vaid käia Aafrikaga seotud üritustel ja siis päevikut pidada. Kas pole mitte huvitav? Tegelikult on üks põhjus veel, miks mulle seal tunnis kohe esimesest päevast meeldima hakkas...hehe..
Ta tegi meile sellise testi, et andis tühjad Aafrika kaardid ja käskis ära märkida nii palju riike kui oskame. Ja arvake, kes oli klassis ainuke, kes kõiki riike teadis ja õigetesse kohtadesse pani..ajee! Kõikidel teistel jäi vähemalt 5 riiki puudu. Ta ütles, et mul on suurepärased teadmised ja et ma ei tohi seda häbeneda...hmm....eks ma üritan. Enne kui ta lehed kätte jagas ütles ta, et ärge muretsege, on olnud õpilasi, kes ühtegi täppi ei pane aga ka selliseid, kes kõiki teavad, aga nemad ongi imelikud ja tal pole õrna aimugi, miks nad kõiki neid riike teavad. Mõned küsisid, et kuidas ma selle kõik meelde olen suutnud jätta. Pean tunnistama, et elu jooksul on paar korda maailma kaart selgeks tulnud õppida, aga ajapikku läheb ikka meelest ära, sest ei korda. Aafrikaga on mul aga nii, et esiteks olen ma lihtsalt keskmisest rohkem aega istunud Aafrika kaardi ees ja unistanud, aga teiseks, kui lugeda raamatuid ja vaadata dokumentaale, lugeda uudiseid, hakkavad need riigid omavahel haakuma ja nii juhtuski, et kõik mulle pähe kinni jäi.
Siis andis ta meile veel eraldi Lääne-Aafrika kaardid ja käskis hõimud ja pealinnad peale kanda ja kujutate ette, minu lemmikuima nimega Nouakchott(Mauritaania pealinn) ei tulnud mul meelde, kuigi ma tegelikult seda kindlasti tean ja Cote d’Ivoire’i pealinn Yamoussoukro ka ei meenunud, aga selles ma nii väga kindel ei olnudki. Hõimud oskasin ka umbes peale kanda, aga Aafrikas on see jama, et paljud hõimud on laotunud mitmetesse riikidesse ja proovige te siis Fulanid kaardile kanda, kui nad elavad Guineas, Nigeerias, Kamerunis, Senegalis, Malis, Sierra Leones, Kesk-Aafrika Vabariigis, Burkina Fasos, Beninis, Nigeris, Gambias, Guinea Bissaus, Tšaadis, Mauritaanias, Sudaanis, Ghanas, Togos ja Cote d’Ivoire’is!!

Kuna geograafia on elu alus!! ja geograafiat peab tundma!! siis ma teen selgeks:
Aafrika on planeedi suuruselt teine manner ja seal asub 54 riiki, mis on kõik erinevad, uskuge või mitte!
Inimesi on seal veidi üle miljardi ja kui me võtame arvesse, et maailma populatsioon on peaaegu 7 miljardit, siis aafriklased moodustavad sellest ainult ühe seitsmendiku, mis ei ole sugugi palju. Olete vast isegi kuulnud jutte, kuidas nad ikka tohutult sigivad ja terve maailm neist kubiseb, aga nagu numbrid näitavad, siis tegelikult päris nii ei ole.
Kõige uuem riik Aafrikas ja üldse maailmas hetkel on Lõuna-Sudaan, kus on maailma kõige tumedama nahaga inimesed! Nad said iseseisvaks selle aasta juulis.
Aafrikas on kaks Kongot, seega kui eestlasi tihti sõimlemas võib kuulda, et aafriklased peavad tagasi Kongosse minema(sama hea, kui kõik mujal maailmas elavad eurooplased aetaks tagasi näiteks Sloveeniasse) siis tekib küsimus, et kumba neist? On Kongo Demokraatlik Vabariik, see suur Kongo, see Kongo, millest palju räägitud ja mis on endine Belgia koloonia ja kus valitses hirmus Mobutu. Ja on, nagu teda kutsutakse, Congo-Brazzaville(sealne pealinn) ehk eestikeeli Kongo Vabariik, mis on palju väikesem ja vaiksem riik, mis on endine Prantsuse koloonia.

Üks jutukene ka vahele! Kunagi rääkisin ma internetis ühe mustanahalise prantslasega, kes teatas, et tema on pärit Kongost. Ta ei ole küll kunagi Aafrikas käinud, aga sealt tema pärineb. Mina seepeale küsisin, kas DRC’st(Democratic Republic of the Congo) või Congo-Brazzaville’ist. Tema ütles, et Belgia endisest kolooniast, Congo-Brazzaville’ist. Ma seletasin, et DRC on Belgia endine koloonia ja mitte väike Kongo, aga tema ütles, et ei. Mina olen ometigi eestlane ja kuidas mina üldse selliseid asju teada saaksingi. Tema on jätkuvalt pärit suurest congost, ehk Congo-Brazzaville’ist, ehk Belgia endisest kolooniast(väga palju valeinformatsiooni sisaldav lause) ja kui ma iseendas kahtlema hakkasin ja Vikipeedia appi võtsin ning talle teatasin, et ta siiski eksib, teatas tema, et hoopis Vikipeedia eksib väga tihti. Ma palusin siis tal Google’is veidi surfata ja lõpuks pidi ta tunnistama, et ta tõesti ongi DRC’st ehk suurest Kongost, ehk Belgia endisest kolooniast pärit!! Seega tegin ma tol õhtul heateo ja selgitasin ühele segaduses olevale noormehele, kust tema pärit on.
Peale kahe Kongo on Aafrikas ka kolm Guinead. On Guinea(kõige suurem neist) on ka Guinea-Bissau mis on endine Portugali koloonia ja on Ekvatoriaal-Guinea, aga kahest viimasest ei kuule just tihti.

Ma arvasin, et on vajalik seda seletada, sest kord vaatasin ma telekast reklaami milles öeldi järgmist: VÕITJATE VAHEL LOOSIME VÄLJA REISID KANADASSE, ROOMA JA AAFRIKASSE! Ja ma mõtlesin: mida???? Kanada(riik), Rooma(linn) ja Aafrika(manner 54 riigiga). Milline ignorantsus...häbi võiks neil olla

pildid minu ülikoolist, majakaaslasest, kes politseinikult naeruväärse mütsi varastas ja muud

hi

...üle aasta on mööda läinud sellest, kui ma Lõuna-Aafrikast tagasi tulin ja ma olen vahepeal inimeseks (või inimesemaks) saanud, gümnaasiumi lõpetanud, mis, muide, läks palju valutumalt kui ma arvasin. Tavaliselt kardetakse, et peale vahetusaastat lähevad hinded halvemaks ja koolis on raskem hakkama saada, aga mina kinnitan vastupidist. Hinded läksid mul paremaks ja mõistus oli ka rohkem kodus, kui varem. Ma tundsin, et olen palju arukam ja nägin asju hoopis teisest, palju mõistlikumast perspektiivist. Minu sõbranna, kes samuti vahetusõpilane oli, võib Teile täpselt sama rääkida.....ja siis olin ma vahepeal Itaalias au pair. 2 lühikest kuud, aga piisav aeg selleks, et inimesena kasvada........jumal teab kas selline väljend nagu "inimesena kasvama" eesti keeles eksisteerib, aga palun andestust, ma elan Inglismaal. Ma olen siin, õpin University of Birminghamis ainet nimega African Studies. Eesti keeles olen isiklikult välja mõelnud termini afrikanoloogia, mida ÕSis ega mujal ei eksisteeri, aga nii saan ma eestlastele umbes aimu anda sellest, mida ma ülikoolis õpin.
Kui te tahate teada, kelleks ma hiljem selle haridusega hakkan, ütlen kohe ära, et mul ei ole õrnemat aimu ka mitte. Ülikoolis hoiatati, et seda küsimust hakatakse mulle tihti esitama ja vastuseks on, et selle haridusega saab pidada kõiki neid ameteid, mida saab pidada muude humanitaarainetega. Täpsustuseks võin öelda, et mul oleks võimalik tööle hakata kirjastuses, meedias, rahvusvahelised organisatsioonid nagu Oxfam ja Amnesty International vajavad inimesi nagu mina jne. Samas kui ma otsustan magistrisse edasi minna näiteks igbo keelt õppima, saab minust filoloog ja kui ma otsustan ja eelkõige oman aju selleks, et doktorikraad saada, võin ma hakata lihtsalt üheks toredaks teadlaseks ja näiteks Ghana-Togo piiril elavaid inimesi küsitleda, nendega elada, ajalugu uurida ja sellest arikleid kirjutada. (seda teeb üks minu õppejõududest. Kõik nad keskenduvad teatud regioonile ja tema spetsialiteet ongi Ghana-Togo piir). Või siis võiksin ka õppejõuks hakata ja muidugi kõlab minu jaoks see viimane, doktorikraadi variant, parim, aga olgem ausad...kui paljud meist selleks tegelikult võimelised on? University of Birmingham ei ole mingi nalja tegemise koht ka mitte. Kui te teate, mis USA’s on Ivy League(USA parimad ülikoolid kuuluvad sinna) siis Inglismaal on analoogseks asjaks Russell Group ja minu ülikool kuulub sinna, mis tähendab, et tase on siin kõrge ja sisse saada võrdlemisi raske(ühele kohale kandideerib 9-10 inimest), aga mingi ime läbi minusugusel põmmpeal see siiski õnnestus. Aga kuidas veel! Ma tahan sellest Teile rääkida....Inglismaa ülikoolidesse kandideerimine käib nii, et te saadate neile hunniku pabereid, motivatsioonikirja, soovitusi ja muud pahna ja siis nemad saadavad vastuse, et kas nad ei ole kohe üldse huvitatud sinu vastu võtmisest, või nad võtavad su otse, ilma mingite tingimusteta vastu(mida tuleb ette harva, eriti rahvusvahelise õpilaste puhul). Kõige tavalisem on see, et antakse conditional offer ehk siis pakkumine ja mina sain Birminghamilt sellise: saa 3 riigieksamit vähemalt 85% siis laseme su sisse. Muidugi matsin ma selle mõtte eos maha ja õppisin pigem selle nimel, et University of Aberdeeni(Šotimaal) sisse saada, sest nende tingimus mulle oli inglise keel vähemalt 80% ja kaks muud riigieksamit vähemalt 70%. Seal pidin ma, muide, religiooni ja prantsuse keelt õppima hakkama...aga asjad läksid teisiti. Ma tegingi see aasta ainult 3 riigieksamit, seega oli võimalus, et mul nii läheb nagu Birmingham tahab, minu enda arvates pea olematu. Aga kui riigieksamite tulemused tulema hakkasid: 91.............89........ja 84!!! Ma ei tee siinkohal nalja, mul jäi conditional offerist täpselt üks punkt puudu ja kuna Birminghami puhul on tegemist väga range ülikooliga pühkisin ma oma suu sellest puhtaks, sest paljud jäetakse isegi ühe punktiga ukse taha...ja siis ma nutsin...nutsin päeva, nutsin kaks, kuni mõtlesin, et vahet ei ole. Lähen siis Aberdeeni...saangi prantsuse filoloogiks ja lähengi peale viit aastat Aberdeenis hoopis näiteks Pariisi Sorbonne’i afrikanoloogiat õppima! Sellised revolutsioonilised ideed, aga siis nad teatasid, ei varem ega hiljem kui 31. augustil, et ma olen vastu võetud. Ja ma olin maailma kõige õnnelikum inimene....tegelikult olen siiamaani.
African Studies on ainuke asi mida ma tõesti kogu südamest õppida tahan ja mille vastu mul suur kirg on. See kirg sai kindlasti alguse siis, kui ma Lõuna-Aafrika Vabariigis vahetusõpilane olin, aga kui üdini aus olla, siis see kirg sai hoo korralikult sisse alles siis, kui ma tagasi Eestisse tulin. Ma olin korraga sellest kõigest väga huvitatud ja hakkasin üha rohkem Aafrika kohta uurima ja puurima. Nii ma puurisin end sinnamani, et sain teada, et maailmas õpetatakse sellist asja nagu African Studies, aga võrdlemisi vähestes ülikoolides. Inglismaal ainult kahes(siin pean silmas bakalaureust) SOAS’is(School of Oriental and African Studies mis on osa University of Londonist ja mis on mu unistuste ülikool, aga kuna too on umbes 10 korda parem kui Birmingham, ei saanud ma kahjuks sinna sisse) ja minu ülikoolis. Prantsusmaal saab seda õppida Sorbonne’is nagu ma juba mainisin. Siis vist ka Moskva ja Peterburi ülikoolis, aga ainult vene keeles. Helsinki ülikoolis, aga ainult soome keeles jne. Ka USA’s aga oma põhimõtete pärast ma USA’st hetkel huvitatud ei ole.
Minu ülikoolis asub teaduskeskus nimega Centre of West African Studies...see ongi koht kus ma õpin ja nagu nimest võite järelda, keskenduvad sealsed teadlased Lääne-Aafrikale....fair enough, sest minu kõige lemmikum regioon Aafrikas ongi Lääne-Aafrika! Muidugi on Lõuna-Aafrika mulle samuti väga armas, aga kui antropoloogilisest, sotsioloogilisest, etnograafilisest ja muudest sellistest vaatevinklitest vaadata, on minu uudishimu suunatud eelkõige Lääne-Aafrikale. Et aimu saaksite võin ette lugeda mõningad Lääne-Aafrika riigid: minu üks ja kõige ainukesem lemmik igavesest ajast igavesti....MALI......selle riigiga on mul väga eriline side (mitte et ma seal kunagi käinud oleks!) ja kui ma kujutan end teadlasena ette, siis ma kindlasti tahaksin töötada Malis ja käia täna Djennés, homme Bamakos(Mali pealinn) ja ülehomme Timbuktus ja rännata Tuaregidega läbi Sahara kõrbe ja mängida korat Toumani Diabatéga ja laulda Amadou ja Mariam’iga sabalit ja mängida jalgpalli Seydou Keita’ga...ja vabal ajal lihtsalt bambara keeles pläkutada, Seda teeksin ma Malis ja palju muud.......igatahes on Lääne-Aafrikas veel Mauritaania, Senegal, Gambia, Guinea-Bissau, Burkina Faso, Ghana, Cote d’Ivoire, Benin, Togo, Libeeria, Guinea, Sierra Leone, Niger ja minu teine väga lemmik riik Nigeeria. Peale Lõuna-Aafrikast tagasitulekut sattusingi ma kõige suuremasse vaimustusse Nigeeriast, aga nüüd on Mali ta troonilt tõuganud, mis ei tähenda seda, et ma Nigeeriat enam ei armastaks. Armastan küll ja veel kui palju...väga-väga intrigeeriv, huvitav ja kultuuriliselt rikas maa, kus ka poliitika on väga erutav...ja kust tuleb väga palju andekaid kirjanikke, aga sellest kõigest mõni teine kord.
Kindlasti väärib ka mainimist see, et meile õpetatakse Sub-Saharan Aafrikat või teisisõnu Musta Aafrikat, seega arvame välja Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptuse. Must Aafrika ja Põhja-Aafrika on üksteisest lihtsalt liiga erinevad ja neid on väga raske koos käsitleda ja uurida.
Aafrika puhul olen ma eelkõige huvitatud just kaasaegsest linnastunud Aafrikast ja mitte nii väga keset savanni redutavatest hõimudest. Tegelikult intrigeerib mind kogu Aafrika diasporaa, ühesõnaga on minu teine lemmik regioon Kariibid ja seal leiduvad riigid, nagu Haiti, Saint Kitts ja Nevis, Antigua ja Barbuda, Turks and Caicos, Trinidad ja Tobago, Barbados, Saint Lucia, Jamaika(lemmik!), aga ka sealsed mitteriigid...hehe....nagu Prantsuse Antillid jne. Ja siis huvitavad mind väga ka Ameerika Ühendriikide mustanahalised ja nende ajalugu ja kõige huvitavam on veel aafriklased Euroopas! Nagu näha on mul palju huvisid, aga kõik nad jõuavad otsapidi ikkagi Aafrikasse. Meie kool on ka selles mõttes ainulaadne ja huvitav, et nad õpetavad meile kogu Aafrika diasporaad ja järgmine aasta lisandub mulle selline aine nagu kariibi luule! Ma ei jõua seda aega ära oodata..

Aga siin blogis leidub ka palju muud peale Aafrika, uskuge või mitte. See on siiski eelkõige minu elu blogi! Väga peen, suursugune ja laialivalguv nimetus, aga ma kirjutan lihtsalt oma üliõpilase elust Inglismaal ja oma mõtetest ja tegelikult oleks tore, kui ma avaksin kellegi silmad Aafrika ilu ja võlu ees, sest see on nii mitmekesine, rikas ja huvitav kontinent, mida tavaliselt ühtse, igava ja samasuguse Aafrikana võetakse ja millest on meil väga, tohutult, liiga palju valearusaamu! Tegelikult vaevlen ma ise samuti veel paljude valearusaamade küüsis, aga blogi on hea ka selleks, et ma hiljem enda muutumist ja nagu ma juba enne mainisin..."INIMESENA KASVAMIST" märgata saaksin. Muidugi oleks tore, kui tekiks ka mingi debatt, aga seda on praegusel hetkel liiga palju loota....kui keegi mulle kirjutada tahab, siis mu e-mail on normtydo@tdl.ee ja seda ilma naljata...ma olin siis noor ja loll, kui selle aadressi tegin, ei olnud veel Aafrikas käinud ega elu näinud!

Muide Birminghami elanikkonnast on umbes 44% välismaalased (hallelujah) ja see on Inglismaal suuruselt teine linn, kus populatsioon on ligikaudu miljon. Ja siia on tulnud väga kirev ja võrdlemisi tolerantne seltskond. Ma üürin oma kooli lähedal kolme inglise tüdrukuga sellist traditsioonilist väga kitsast inglise maja, mis näeb õuest välja umbes selline, et siia mahuks üks keskmisest veidi suurem klosett ja võib-olla ka väikene tuulekoda. Tegelikult on siin 6 tuba ja aed! Minu tuba on kolmandal korrusel ja siin ei mahu end isegi ringi keerama, aga mind ei kõiguta see mitte üks raas, sest minu majakaaslased on nii toredad. Nad õpivad psühholoogiat, inglise ja ameerika kirjandust ning poliitikat ehk siis huvitavaid aineid ja nad on ise ka väga intelligentsed ja huvitavad noored ja meil on koos väga tore ja kokkuhoidev ja huvitav kommuun.....
Siin olen ma olnud umbes kolm nädalat ja minu elu esimesele tudengiaastale on pidulik avapauk pandud, nüüdseks juba umbes 9 korda. Me oleme väga palju väljas käinud ja pidu pannud, mis on kindlasti osa ühe keskmise uudishimuliku tudengi elust, nii kaua kuni see õppetööd segama ei hakka ja sellel ei lase ma juhtuda!!
Ja kui mõtlete, miks ma Eestist lahkusin võite võtta teadmiseks, et mulle meeldib Toomas Hendrik Ilves ja isegi härra Ansipi vastu ei ole mul midagi. Mind ei morjenda madalad palgad(muidugi mitte, sest ma ei käi tööl ja ei ole muret omal nahal veel tundnud) ega muu selline jura, mille üle eestlased hommikust õhtuni vinguvad. Mul on Eestis lihtsalt igav. Mulle meeldib kui ühiskond on pluralistlik, mulle meeldivad religioonid, rahvused ja erinevad nahavärvid, ilusad riided poodides ja metrood. Mulle meeldivad rahvamassid ja keeled. Ja seda paratamatult Eestis ei leidu ja ei hakka ka nii pea leiduma, seepärast ma siia tulingi! Muidugi ka seepärast, et Eestis lihtsalt ei õpetata minu eriala, aga tühja sellest.
Kui ma oma koduses Tartus õhtul välja lähen ja mul Möku ees näiteks mõne prantslasega õnnestub kohtuda on see suur asi, millest ma sõbrannadele rääkida tahan. Aga üks päev käisin ma siinsete sõbrannadega väljas ja kohtusin inimestega kes olid pärit Sierra Leonest, poolenisti Saint Kitts ja Nevisest ning poolenisti Nigeeriast(kelle päritolust ma niivõrd lummatud olin, et sealsamas kirehoos talle abieluettepaneku tegin, millega ta, muide, nõustus), Burundist, isegi Itaalia rastafariga tutvusin. Ja ei tasu arvata, et ma mõni üliseltskondlik suhtlusaldis beib olen, pigem tegelikult häbelik, aga kuna ma olin veidi napsutanud ja tundsin suurt kohustust selle ees, et välja uurida kust iga võimalik välismaalane pärit on, käisin ma ühe juurest teise juurde ja küsisin nüüdseks juba minu tunnuslauseks kujunenud eksistentsiaalse tähtsusega küsimuse: WHERE DO YOU ORIGINATE FROM? (ma ei julge küsida, kust sa pärit oled, sest liiga paljud mustanahalised vastavad Inglismaalt, mis on kindlasti tõsi, aga see ei toida mu uudishimu, seega olen valinud küsimuse: kust sa pärined?)

Voila....selline ma olengi ja ma lõpetan oma kõige lemmikuma Mali lauluga....väga traditsionaalne ja ei kuulu sellesse kategooriasse, mida ma tavaliselt kuulan, aga see ta nii eriliseks teebki....laske meeleolul kujuneda

http://www.youtube.com/watch?v=JQHA_cqxIW8