tere õhtust daamid ja härrad...ma lubasin teada anda, et kas ma käisin Bullringis ja kui palju ma raha kulutasin...mul on häid uudiseid..ma ei käinud...ma ei käinud terve nädalvahetuse üldse kodust väljas ja see on halb uudis, lausa depressiivne uudis. üks mu elu igavaimaid nädalavahetusi üldse...mitte, et mina ainukene oleksin olnud. me kõik mitmekesi töllasime ja sõime ja passisime kõik need mitu päeva..Bullringis ma ei käinud aga seepärast, et mul oli reede pärastlõunaks üks kodune töö vaja internetti postitada ja kuna see oli prioriteet number üks, jäi seekord shopping tegemata, MIS AGA ei tähenda, et ta see nädal tegemata jääb....absoluutselt mitte! nädala aja pärast on ju Hallloweeen woohoooo ja kuna ma seda kunagi korralikult tähistanud ei ole, siis seekord tuleb asi tõsiselt ette võtta. me teeme enda juures väikese pre-party(R juba kleebib papist nahkhiiri ja kõrvitsaid seintele) ja siis läheme kõik koos klubidesse mehi oma seksikate kostüümidega hullutama...hihihi...nali...me tellisime internetist endale kostüümid ja ma põnevuse mõttes pilti ei näita, ma võin teile ainult kostüümi nime öelda...ALICE LSD MAAL.....see on Alice imedemaal, aga veidi riukalik Alice.. Ühesõnaga pean ma see nädalavahetus minema Bullringi, sest mul on vaja oma väga mini kleidi alla väikeseid valgeid püksikuid, ja mul on vaja valgeid põlvikuid ja väga massiivseid võltsripsmeid....oo..ma olen väga erutatud..minu esimene täisväärtuslik Halloween!

Ja kas ma mainisin, kas ma mainisin? Mul on hetkel käimas viimane koolinädal, järmine nädal on lugemise nädal...ehk siis ei loengutele ja JAH tuhandetele raamatutele ja esseedele...jumal aita!

kus hundist räägid...mu raamatud just praegu saabusid Amazonist!
ma tellisin juba aegsasti talvevaheajaks(haha) kirjanduse ette ära...mitte, et meil neid raamatuid vaja lugeda oleks, aga kui ma tahan olla tulevikus hea ja palju lugenud afrikanoloog, on mul muud kirjandust ka vaja lugeda, kui seda, mida ülikool ette söödab. ehk siis:
Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a yellow sun" ta on noor nigeeria kirjanik(igbo hõimust) ja ta on juba oma lühikese kirjanikukarjääri jooksul väga kuulsaks saanud...see raamat räägib Nigeeria kodusõjast, Biafra sõjast, aga on siiski ilukirjanduslik ja keskendub mingite inimeste eludele ja sellele, kuidas need põimuma hakkavad
Ngugi wa Thiong'o "A grain of wheat" üleüldse maailma üks kuulsamaid aafrika kirjanikke..keenialane(kikuyu hõim), kes on väga isamaaliselt meelestatud, sest keeldus oma raamatuid inglise keeles kirjutamast, kuigi ta seda keelt väga hästi valdas. tema on siiski meelel, et üks õige aafriklane ei kirjuta koloniseerijate keeles, vaid enda emakeeles...ma nõustun temaga küll, aga sellel, miks väga paljud aafrika kirjanikud koloniseerijate keeles, kas siis inglise, prantsuse, portugali vms kirjutavad on ka omad põhjused ja kui nad ei kirjutaks ja kui neid ei tõlgitaks, ei saakski ju mina kunagi neid raamatuid lugeda! hetkel me aafrika kultuuri tunnis arutamegi teemat "African?Literature?In English?"(aafrika?kirjandus?inglise keeles?) ja räägime sellest, mis on aafrika kirjandus ja kas on õige teda ühes või teises keeles kirjutada...aga ühesõnaga on Thiong'o ülim klassika, kui keegi on üldse aafrika kirjandusklassikast huvitatud..
ja siis tellisin ma endale ka Kris Holloway raamatu "Monique and the mango rains", mis ei ole küll väga kuulus raamat, sest ta on uus ja mitte tegelikult aafriklase kirjutatud. Kris Holloway on kusagimalt Lääne kultuurist pärit, ma ei tea kas Ameerikast või Euroopast või mujalt..aga ta veetis rahukorpuse raames aega Malis...ja kui tänapäeval antakse välja inglise keelne ilukirjanduslik raamat, mis räägib Malist(seda ei juhtu just tihti, peaaegu kunagi ei juhtu)...kuidas saab Hanna selle lugemata jätta?
Kunagi ammu ostsin ka Tsitsi Dangarembga raamatu "Nervous conditions", mille ma samuti talvevaheajal läbi plaanin lugeda..Dangarembga on zimbabwelane..

aga ega see nädalavahetus nüüd täiesti-täiesti luhta ka ei läinud...ma vaatasin kahte filmi ja lugesin raamatut!

"Mississippi burning" on väga julm film, peaksin mainima...depressioon tuleb seda vaadates peale, aga ma soovitan ikkagi, kui te just ku klux klani ei fänna...sest sellistel idiootidel ju lihtsa filmiga mõistus pähe ei tule...igatahes mitte-rassistid muutuvad peale selle filmi vaatamist mitte-mitte-mitte-rassistideks, ma loodan...soovitan kindlapeale..
Raamat, mida ma siiamaani loen, kuigi ülikoolis selle juba läbi võtsime, on Okot b'Pitek'i "Song of Lawino and song of Ocol" mis on, nagu ma kunagi mainisin, uganda luule...ja kuna me kõik teame, milline on luule, mida eesti koolides loetakse...raskesti mõistetav ja kohati igav(va Under...Under mulle meeldib)..siis ma ei oodanud sellest raamatust eriti midagi...ja kui ma teda lugema hakkasin, pidin väga meeeldivalt üllatuma! Lawino on acoli naine(see on ugandas üks hõim) kes on mures, sest tema abikaasa(raamat leiab aset siis, kui valged seal juba olid) muutub üha läänemeelsemaks ja tahab unustada ja hävitada kõike acoli, uganda ja aafrikaga seotut...ja siis Lawino räägib, võrdlemisi lihtsas ja otsekoheses keeles, kuidas tema ei oska valgete inimeste toite teha, aga tema ei tahagi ostada, sest tema ei ole valge, tema on acoli, tema ema õpetas talle, kuidas valmistada acoli roogasid....tema ei sirgenda ega triigi oma juukseid, nagu läänestunud uganda naised, sest tema on uhke iseenda uganda juuste üle, tema ei taha oma juukseid tulise raua all ära tappa jne..ma tõin väga pealiskaudseid näiteid, aga sealt saab väga häid ideid ja väga hea ettekujutuse ühest keskmisest koloniaalajastu aafriklasest ja sellest, mida nemad valgetest mõtlesid...ja song of Ocol on Lawino abikaasa vastus temale...kus ta räägib, et tema naine on loll, ta ei ole koolis käinud ega oska inglise keelt, ta ei oska fokstrotti tantsida, nagu läänestunud uganda naised ja ta haiseb taimede järgi, sest tema ei ravi end mitte peenete euroopa tablettide, vaid mingite ravimtaimedega! Autor ise, muide, oli ka väga huvitav inimene, Oxfordi ülikoolis käinud ja tal on antropoloogias ka doktorikraad...ja ta mängis Uganda koondises jalgpalli ja oli veel sajal alal andekas...ta oli noorena ka pühendunud kristlane, aga kui ta suuremaks sai ja mõistis, et kristlus ei ole tema esivanemate usk...kristlus on taaskord valgete poolt peale surutud...lõpetas ta ka kristlaseks olemise...nüüdseks on ta aga juba surnud.

ja viimaseks vaatasin kauaoodatud filmi "Bamako" ning.....ma ei pidanud pettuma! Ma tean, et tavaliselt oodatakse filmilt natuke draamat, natuke horrorit, nalja ja seda ja toda...peaasi, et actionit oleks...mina aga ei oota..ja "Bamako" ei pakugi mingit silmnähtavat actionit..küll aga toimus suur action peale filmi vaatamist minu mõtetes...sest seal tuuakse palju häid argumente välja ja kes tõesti aafrika poliitikast huvitub...(või väga ilusat Mali elu näha tahab) võiks seda vaadata, aga tegelikult ma ei usu, et keegi vaatab ja kuna ma olen Malist nii palju rääkinud ja räägin ka edaspidi, leian ma, et te võiksite vaadata selle filmi treilerit....ta sisaldab peaaegu et kõike, mida ma Mali juures jumaldan: väga ilusad inimesed(nad on tõesti jubedalt ilusad), ilus bambara keel, väga ilus muusika, kaunis arhitektuur, need ilusad rõivad, mida malilased igapäevaselt kannavad, imeline loodus, see aktsent, mis nende prantsuse keelel on jne

palun palun palun vaadake!

http://www.youtube.com/watch?v=onRjI8yLsy0

ja tänu sellele filmile avastasin ma ka väga huvitava ansambli, kui teda nii võib kutsuda... Kuulete seda laulu treileris? tegelikult ei esita seda päriselt see naine, kes filmis, vaid bänd nimega Christy Azuma and Uppers International ja ma valetasin eespool veidi, see muusika tuleb hoopis Ghanast, aga on siiski väga ilus ja kel muusika osas hea maitse, siis neile meeldivad kindlasti ka need kaks lugu, mis ma sellelt ansamblilt Youtube'ist leidsin:

http://www.youtube.com/watch?v=cSwAWANyzf4

http://www.youtube.com/watch?v=4I3xunlbTqQ&feature=related

ma tahaksin hea noodiga lõpetada, aga ma ei saa....ma olen täheldanud ühte väga nõmedat tendentsi eesti kirjastusmaastikul...see on tegelikult väga rassistlik :( teate seda Nobeli kirjanduspreemia sarja meie raamatupoodides? 4 aafriklast on üldse võitnud Nobeli kirjanduspreemia: valge lõuna-aafriklane Nadine Gordimer, valge lõuna-aafriklane John Maxwell Coetzee, egiptlane Nahuib Mahfouz ja nigeerlane(yoruba hõim) Wole Soyinka...ja arvake ära millised neist autoritest on eesti keelde tõlgitud? valge lõuna-aafriklane Nadine Gordimer ja valge lõuna-aafriklane John Maxwell Coetzee...ja sellega ongi minul tänaseks kõik öeldud