ma olen omadega päris läbi, kas teate.

iga päev ärkan ma kella 7 paiku üles, isegi siis, kui mul algavad loengud kell 1, sest isegi kui kõik on ülikooli jaoks tehtud, on alati midagi veel teha! uinun ma tavaliselt 2-3 vahel ja päevas joon keskmiselt 4 tassi kohvi(minu jaoks on seda palju, sest kohv tekitab mul unetust, tähendab vanasti tekitas, aga ülikool on suutnud ka selle tobeda sündroomi juba peaaegu et elimineerida) ja päevas loen keskmiselt 3,7 teaduslikku artiklit...........see uhke arv 3,7 on muidugi minu kujutlusvõime vili, aga need artiklid on mitukümmend lehekülge pikad ja väga huvitavad, saaks ma ainult kõigest aru......ma käin päevas keskmiselt 3 korda raamatukogus ja söön keskmiselt 2,8 maapähklivõi sandwichi, sest muud mina enam ei söö

ja mulle meeldib see tunne, see omadega-läbi-olemise-tunne, sest terve senise elu olen ma põhimõtteliselt töllanud, töllasin veidi siin, veidi seal, gümnaasiumis ma nii väga ei pingutanud, pigem töllasin. kodused tööd tegin enamasti ära, aga see oli ka kõik. ja nüüd on tulnud kätte aeg pingutada ja ma pingutan rohkem kui varem, aga tegelikult mitte piisavalt....ja ma olen enda peale sellepärast vihane...ma tahtsin siia ülikooli nii väga sisse saada ja seda eriala nii väga õppida ja ma ei anna endast ikka maksimumi..ma tean, et enamik meist ei anna ja ma tean, et olen liiga ensekriitiline, aga siiski....

tänane (hea üliõpilase) päev oli selline:
hommikul oli üks kahetunnine loeng "Focus", kus õpetati esseedes viitamist ja seletati, mis on plagiaatlus ja mind hirmutati täitsa ära kohe sellega......vahel võib tahtmatult viitamine ära ununeda ja kui peened arvutiprogrammid selle avastavad, on suur võimalus, et lendad ülikoolist kus kurat

siis läksin ma kursakaaslastega sööma ja kuna nad kõik olid otsustanud minna ühele (vabatahtlikule) seminarile, millel nimeks "Aafrika kunsti väärtus(ed)", kuhu mina olin otustanud kindlasti mitte minna, kuna kunstist ei tea ma suurt midagi, siis otsustasin, et ega teised minust paremad/targemad saa olla ja läksin ka...ja kas teate...mulle meeldis see väga, aga seda põhjusega. Seda seminari juhtis mees, kes on aafrika kunsti koguja, aga arvake ära millise hõimu kunsti ta kogub.......Dogonite...ja arvake ära kus Dogonid elavad.............Malis muidugi.
Seega kui ma kuulsin sõna Dogon olin ma ülejäänud aja lummatud, sest ta ei rääkinud mitte ainult puumaskidest ja kujukestest, mis ta oma reisidelt üles korjanud on, vaid ka Dogonitest kui hõimust...ja see oli väga huvitav ja üldse mitte kuiv ega igav

siis läksin ma edasi (vabatahtlikule) PASS'i sessioonile. See on nendele aafrika poliitka õpilastele, kes tahavad nõu küsida kolmanda aasta üliõpilastelt ja kuigi mul otsest nõu ei olnudki küsida, otsustasin ikkagi minna, sest õppejõud oli soovitanud ja egas teadmised mööda külge alla jookse...

siis passisin ma üksinda Starbucksis ja kallasin sisse päeva neljandat kohvi ja ootasin, et kell saaks viis, et minna (vabatahtlikule) filmilinastusele

ahjaa, vahepeal käisin ka raamatukogus, et laenutada paar filmi, sest ma avastasin, et meie ülikooli raamatukogul on imeline filmilaenutus....ma laenutasin kaks filmi, hoidsin end tagasi ja võtsin VAID kaks, "Bamako" ja "Mississippi Burning"......kas Te ikka saate aru, et kooli raamatukogus oli "Bamako" olemas? See on nähtavasti Mali film, sest Bamako on Mali pealinn...ja seda on Cannes'is näidatud ja ma olen sellest nii palju kuulnud, aga seda mitte kunagi näinud ja nüüd istub ta mul riiulil! "Mississippi burning" ei ole nii haruldane leid, kuid siiski, tegu USA filmiga mis räägib 60'date rahutustest seoses mustanahalistega ja puudutab Ku Klux Klani ja muud sellist...ja seda soovitas juba ammu vaadata minu Lõuna-Aafrika ajalooõpetaja Mr. Mohamed..ah ma pean teile siinkohal rääkima ühe südantliigutava loo Mr. Mohamedist

Mr. Mohamed oli Lõuna-Aafrikas nii minu klassijuhataja kui ajaloo õpetaja ja ajalugu on, igas riigis, minu lemmik õppeaine. Mr. Mohamed õpetas meile ainult USA mustanahaliste ja LAVi ajalugu, aga minul polnud sellega seoses mingeid pretensioone, sest neid teemasid Eestis ajaloo tunnis eriti ei puudutatud.....ja ma kuulasin alati huviga ja jäin Mr. Mohamediga tihti kauemakski jutustama, sest ta oli väga tark ja erudeeritud, elu näinud mees(isegi ANC eest aparteidi ajal vangis istunud...mis teil sellele vastu panna on!) igatahes peale aastapikkust aafrika sõprade nuiamist sain ma lõppude lõpuks Mr. Mohamedi e-maili ja saatsin talle kirja, kus kirjutasin, mis minust saanud on, kuidas ma Inglismaal African Studies'it õpin ja kuidas see kindlasti osaliselt tänu temale teoks on saanud, sest tema oli alati Aafrika suhtes väga kirglik, mida ei olnud, minu imestuseks, paljud ülejäänud sealsed õpetajad. Siis ma tänasin teda ja siis ta kirjutas mulle vastu, ta kirjutas, et nuttis minu kirja lugedes.........ja ma olin nii liigutatud. Ta ütles, et on minu pärast väga õnnelik ja jääb alati minu õpetajaks, aga eekõige minu sõbraks ja seda ta on. Mr Mohamed, minu sõber.

ja lõpuks läksin ma (toonitan jälle, vabatahtlikule) filmisessioonile, kus ma olin enda kursuselt ka ainuke, keegi teine nii kaua vastu ei pidanud ja kooli ei jäänud. Meid oli seal kokku umbes 7, millest oli väga kahju. Kahju, sest film oli "The harder they come". Jamaika film, tehtud aastal 1972. See on päris kuulus film, põhineb osaliselt tõestisündinud lool ja oli ka väga tore teine, sest nagu ma kord juba maininud olen, huvitavad Kariibid mind väga, eriti Jamaika, aga tundub, et teisi eriti mitte, selline tunne on, et Aafrika ka päris kõiki mu kursusekaaslasi väga ei huvita.....hmm.........igatahes soovitan seda filmi vaadata kõigil, kellele pakub reggae või Jamaika või lihtsalt tore elu veidi huvi. Enda silmaringi laiendamisekski on see hea, ainult et me vaatasime seda ilma igasuguste subtiitriteta ja teadagi on jamaikalastel selline väga ilus, aga väga omapärane aktsent, millega minu kõrv just väga tuttav ei ole ja seepärast jäid mõningad laused ja vahel isegi konversatsioonid minule arusaamatuks!

seniks aga väikene treiler/soundtrack, soovitan vaadata ja kuulata. Reggae teeb alati tuju heaks ja üks kena mustanahaline jamaika mees veel paremaks, kas ei ole siis elus nii?
http://www.youtube.com/watch?v=xGE4dnrPPZQ

mina heidan seniks aga magama, sest homme on uus päev, uus aafrika sotsioloogia loeng ja uus (vabatahtlik) seminar teemal "Lääne-Aafrika altarimaal"(tegelikult pigem altariskulptuur), sest endast tuleb alati maksimum anda ja antud võimalustest kinni haarata, kas ei ole siis elus nii?