hi

...üle aasta on mööda läinud sellest, kui ma Lõuna-Aafrikast tagasi tulin ja ma olen vahepeal inimeseks (või inimesemaks) saanud, gümnaasiumi lõpetanud, mis, muide, läks palju valutumalt kui ma arvasin. Tavaliselt kardetakse, et peale vahetusaastat lähevad hinded halvemaks ja koolis on raskem hakkama saada, aga mina kinnitan vastupidist. Hinded läksid mul paremaks ja mõistus oli ka rohkem kodus, kui varem. Ma tundsin, et olen palju arukam ja nägin asju hoopis teisest, palju mõistlikumast perspektiivist. Minu sõbranna, kes samuti vahetusõpilane oli, võib Teile täpselt sama rääkida.....ja siis olin ma vahepeal Itaalias au pair. 2 lühikest kuud, aga piisav aeg selleks, et inimesena kasvada........jumal teab kas selline väljend nagu "inimesena kasvama" eesti keeles eksisteerib, aga palun andestust, ma elan Inglismaal. Ma olen siin, õpin University of Birminghamis ainet nimega African Studies. Eesti keeles olen isiklikult välja mõelnud termini afrikanoloogia, mida ÕSis ega mujal ei eksisteeri, aga nii saan ma eestlastele umbes aimu anda sellest, mida ma ülikoolis õpin.
Kui te tahate teada, kelleks ma hiljem selle haridusega hakkan, ütlen kohe ära, et mul ei ole õrnemat aimu ka mitte. Ülikoolis hoiatati, et seda küsimust hakatakse mulle tihti esitama ja vastuseks on, et selle haridusega saab pidada kõiki neid ameteid, mida saab pidada muude humanitaarainetega. Täpsustuseks võin öelda, et mul oleks võimalik tööle hakata kirjastuses, meedias, rahvusvahelised organisatsioonid nagu Oxfam ja Amnesty International vajavad inimesi nagu mina jne. Samas kui ma otsustan magistrisse edasi minna näiteks igbo keelt õppima, saab minust filoloog ja kui ma otsustan ja eelkõige oman aju selleks, et doktorikraad saada, võin ma hakata lihtsalt üheks toredaks teadlaseks ja näiteks Ghana-Togo piiril elavaid inimesi küsitleda, nendega elada, ajalugu uurida ja sellest arikleid kirjutada. (seda teeb üks minu õppejõududest. Kõik nad keskenduvad teatud regioonile ja tema spetsialiteet ongi Ghana-Togo piir). Või siis võiksin ka õppejõuks hakata ja muidugi kõlab minu jaoks see viimane, doktorikraadi variant, parim, aga olgem ausad...kui paljud meist selleks tegelikult võimelised on? University of Birmingham ei ole mingi nalja tegemise koht ka mitte. Kui te teate, mis USA’s on Ivy League(USA parimad ülikoolid kuuluvad sinna) siis Inglismaal on analoogseks asjaks Russell Group ja minu ülikool kuulub sinna, mis tähendab, et tase on siin kõrge ja sisse saada võrdlemisi raske(ühele kohale kandideerib 9-10 inimest), aga mingi ime läbi minusugusel põmmpeal see siiski õnnestus. Aga kuidas veel! Ma tahan sellest Teile rääkida....Inglismaa ülikoolidesse kandideerimine käib nii, et te saadate neile hunniku pabereid, motivatsioonikirja, soovitusi ja muud pahna ja siis nemad saadavad vastuse, et kas nad ei ole kohe üldse huvitatud sinu vastu võtmisest, või nad võtavad su otse, ilma mingite tingimusteta vastu(mida tuleb ette harva, eriti rahvusvahelise õpilaste puhul). Kõige tavalisem on see, et antakse conditional offer ehk siis pakkumine ja mina sain Birminghamilt sellise: saa 3 riigieksamit vähemalt 85% siis laseme su sisse. Muidugi matsin ma selle mõtte eos maha ja õppisin pigem selle nimel, et University of Aberdeeni(Šotimaal) sisse saada, sest nende tingimus mulle oli inglise keel vähemalt 80% ja kaks muud riigieksamit vähemalt 70%. Seal pidin ma, muide, religiooni ja prantsuse keelt õppima hakkama...aga asjad läksid teisiti. Ma tegingi see aasta ainult 3 riigieksamit, seega oli võimalus, et mul nii läheb nagu Birmingham tahab, minu enda arvates pea olematu. Aga kui riigieksamite tulemused tulema hakkasid: 91.............89........ja 84!!! Ma ei tee siinkohal nalja, mul jäi conditional offerist täpselt üks punkt puudu ja kuna Birminghami puhul on tegemist väga range ülikooliga pühkisin ma oma suu sellest puhtaks, sest paljud jäetakse isegi ühe punktiga ukse taha...ja siis ma nutsin...nutsin päeva, nutsin kaks, kuni mõtlesin, et vahet ei ole. Lähen siis Aberdeeni...saangi prantsuse filoloogiks ja lähengi peale viit aastat Aberdeenis hoopis näiteks Pariisi Sorbonne’i afrikanoloogiat õppima! Sellised revolutsioonilised ideed, aga siis nad teatasid, ei varem ega hiljem kui 31. augustil, et ma olen vastu võetud. Ja ma olin maailma kõige õnnelikum inimene....tegelikult olen siiamaani.
African Studies on ainuke asi mida ma tõesti kogu südamest õppida tahan ja mille vastu mul suur kirg on. See kirg sai kindlasti alguse siis, kui ma Lõuna-Aafrika Vabariigis vahetusõpilane olin, aga kui üdini aus olla, siis see kirg sai hoo korralikult sisse alles siis, kui ma tagasi Eestisse tulin. Ma olin korraga sellest kõigest väga huvitatud ja hakkasin üha rohkem Aafrika kohta uurima ja puurima. Nii ma puurisin end sinnamani, et sain teada, et maailmas õpetatakse sellist asja nagu African Studies, aga võrdlemisi vähestes ülikoolides. Inglismaal ainult kahes(siin pean silmas bakalaureust) SOAS’is(School of Oriental and African Studies mis on osa University of Londonist ja mis on mu unistuste ülikool, aga kuna too on umbes 10 korda parem kui Birmingham, ei saanud ma kahjuks sinna sisse) ja minu ülikoolis. Prantsusmaal saab seda õppida Sorbonne’is nagu ma juba mainisin. Siis vist ka Moskva ja Peterburi ülikoolis, aga ainult vene keeles. Helsinki ülikoolis, aga ainult soome keeles jne. Ka USA’s aga oma põhimõtete pärast ma USA’st hetkel huvitatud ei ole.
Minu ülikoolis asub teaduskeskus nimega Centre of West African Studies...see ongi koht kus ma õpin ja nagu nimest võite järelda, keskenduvad sealsed teadlased Lääne-Aafrikale....fair enough, sest minu kõige lemmikum regioon Aafrikas ongi Lääne-Aafrika! Muidugi on Lõuna-Aafrika mulle samuti väga armas, aga kui antropoloogilisest, sotsioloogilisest, etnograafilisest ja muudest sellistest vaatevinklitest vaadata, on minu uudishimu suunatud eelkõige Lääne-Aafrikale. Et aimu saaksite võin ette lugeda mõningad Lääne-Aafrika riigid: minu üks ja kõige ainukesem lemmik igavesest ajast igavesti....MALI......selle riigiga on mul väga eriline side (mitte et ma seal kunagi käinud oleks!) ja kui ma kujutan end teadlasena ette, siis ma kindlasti tahaksin töötada Malis ja käia täna Djennés, homme Bamakos(Mali pealinn) ja ülehomme Timbuktus ja rännata Tuaregidega läbi Sahara kõrbe ja mängida korat Toumani Diabatéga ja laulda Amadou ja Mariam’iga sabalit ja mängida jalgpalli Seydou Keita’ga...ja vabal ajal lihtsalt bambara keeles pläkutada, Seda teeksin ma Malis ja palju muud.......igatahes on Lääne-Aafrikas veel Mauritaania, Senegal, Gambia, Guinea-Bissau, Burkina Faso, Ghana, Cote d’Ivoire, Benin, Togo, Libeeria, Guinea, Sierra Leone, Niger ja minu teine väga lemmik riik Nigeeria. Peale Lõuna-Aafrikast tagasitulekut sattusingi ma kõige suuremasse vaimustusse Nigeeriast, aga nüüd on Mali ta troonilt tõuganud, mis ei tähenda seda, et ma Nigeeriat enam ei armastaks. Armastan küll ja veel kui palju...väga-väga intrigeeriv, huvitav ja kultuuriliselt rikas maa, kus ka poliitika on väga erutav...ja kust tuleb väga palju andekaid kirjanikke, aga sellest kõigest mõni teine kord.
Kindlasti väärib ka mainimist see, et meile õpetatakse Sub-Saharan Aafrikat või teisisõnu Musta Aafrikat, seega arvame välja Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptuse. Must Aafrika ja Põhja-Aafrika on üksteisest lihtsalt liiga erinevad ja neid on väga raske koos käsitleda ja uurida.
Aafrika puhul olen ma eelkõige huvitatud just kaasaegsest linnastunud Aafrikast ja mitte nii väga keset savanni redutavatest hõimudest. Tegelikult intrigeerib mind kogu Aafrika diasporaa, ühesõnaga on minu teine lemmik regioon Kariibid ja seal leiduvad riigid, nagu Haiti, Saint Kitts ja Nevis, Antigua ja Barbuda, Turks and Caicos, Trinidad ja Tobago, Barbados, Saint Lucia, Jamaika(lemmik!), aga ka sealsed mitteriigid...hehe....nagu Prantsuse Antillid jne. Ja siis huvitavad mind väga ka Ameerika Ühendriikide mustanahalised ja nende ajalugu ja kõige huvitavam on veel aafriklased Euroopas! Nagu näha on mul palju huvisid, aga kõik nad jõuavad otsapidi ikkagi Aafrikasse. Meie kool on ka selles mõttes ainulaadne ja huvitav, et nad õpetavad meile kogu Aafrika diasporaad ja järgmine aasta lisandub mulle selline aine nagu kariibi luule! Ma ei jõua seda aega ära oodata..

Aga siin blogis leidub ka palju muud peale Aafrika, uskuge või mitte. See on siiski eelkõige minu elu blogi! Väga peen, suursugune ja laialivalguv nimetus, aga ma kirjutan lihtsalt oma üliõpilase elust Inglismaal ja oma mõtetest ja tegelikult oleks tore, kui ma avaksin kellegi silmad Aafrika ilu ja võlu ees, sest see on nii mitmekesine, rikas ja huvitav kontinent, mida tavaliselt ühtse, igava ja samasuguse Aafrikana võetakse ja millest on meil väga, tohutult, liiga palju valearusaamu! Tegelikult vaevlen ma ise samuti veel paljude valearusaamade küüsis, aga blogi on hea ka selleks, et ma hiljem enda muutumist ja nagu ma juba enne mainisin..."INIMESENA KASVAMIST" märgata saaksin. Muidugi oleks tore, kui tekiks ka mingi debatt, aga seda on praegusel hetkel liiga palju loota....kui keegi mulle kirjutada tahab, siis mu e-mail on normtydo@tdl.ee ja seda ilma naljata...ma olin siis noor ja loll, kui selle aadressi tegin, ei olnud veel Aafrikas käinud ega elu näinud!

Muide Birminghami elanikkonnast on umbes 44% välismaalased (hallelujah) ja see on Inglismaal suuruselt teine linn, kus populatsioon on ligikaudu miljon. Ja siia on tulnud väga kirev ja võrdlemisi tolerantne seltskond. Ma üürin oma kooli lähedal kolme inglise tüdrukuga sellist traditsioonilist väga kitsast inglise maja, mis näeb õuest välja umbes selline, et siia mahuks üks keskmisest veidi suurem klosett ja võib-olla ka väikene tuulekoda. Tegelikult on siin 6 tuba ja aed! Minu tuba on kolmandal korrusel ja siin ei mahu end isegi ringi keerama, aga mind ei kõiguta see mitte üks raas, sest minu majakaaslased on nii toredad. Nad õpivad psühholoogiat, inglise ja ameerika kirjandust ning poliitikat ehk siis huvitavaid aineid ja nad on ise ka väga intelligentsed ja huvitavad noored ja meil on koos väga tore ja kokkuhoidev ja huvitav kommuun.....
Siin olen ma olnud umbes kolm nädalat ja minu elu esimesele tudengiaastale on pidulik avapauk pandud, nüüdseks juba umbes 9 korda. Me oleme väga palju väljas käinud ja pidu pannud, mis on kindlasti osa ühe keskmise uudishimuliku tudengi elust, nii kaua kuni see õppetööd segama ei hakka ja sellel ei lase ma juhtuda!!
Ja kui mõtlete, miks ma Eestist lahkusin võite võtta teadmiseks, et mulle meeldib Toomas Hendrik Ilves ja isegi härra Ansipi vastu ei ole mul midagi. Mind ei morjenda madalad palgad(muidugi mitte, sest ma ei käi tööl ja ei ole muret omal nahal veel tundnud) ega muu selline jura, mille üle eestlased hommikust õhtuni vinguvad. Mul on Eestis lihtsalt igav. Mulle meeldib kui ühiskond on pluralistlik, mulle meeldivad religioonid, rahvused ja erinevad nahavärvid, ilusad riided poodides ja metrood. Mulle meeldivad rahvamassid ja keeled. Ja seda paratamatult Eestis ei leidu ja ei hakka ka nii pea leiduma, seepärast ma siia tulingi! Muidugi ka seepärast, et Eestis lihtsalt ei õpetata minu eriala, aga tühja sellest.
Kui ma oma koduses Tartus õhtul välja lähen ja mul Möku ees näiteks mõne prantslasega õnnestub kohtuda on see suur asi, millest ma sõbrannadele rääkida tahan. Aga üks päev käisin ma siinsete sõbrannadega väljas ja kohtusin inimestega kes olid pärit Sierra Leonest, poolenisti Saint Kitts ja Nevisest ning poolenisti Nigeeriast(kelle päritolust ma niivõrd lummatud olin, et sealsamas kirehoos talle abieluettepaneku tegin, millega ta, muide, nõustus), Burundist, isegi Itaalia rastafariga tutvusin. Ja ei tasu arvata, et ma mõni üliseltskondlik suhtlusaldis beib olen, pigem tegelikult häbelik, aga kuna ma olin veidi napsutanud ja tundsin suurt kohustust selle ees, et välja uurida kust iga võimalik välismaalane pärit on, käisin ma ühe juurest teise juurde ja küsisin nüüdseks juba minu tunnuslauseks kujunenud eksistentsiaalse tähtsusega küsimuse: WHERE DO YOU ORIGINATE FROM? (ma ei julge küsida, kust sa pärit oled, sest liiga paljud mustanahalised vastavad Inglismaalt, mis on kindlasti tõsi, aga see ei toida mu uudishimu, seega olen valinud küsimuse: kust sa pärined?)

Voila....selline ma olengi ja ma lõpetan oma kõige lemmikuma Mali lauluga....väga traditsionaalne ja ei kuulu sellesse kategooriasse, mida ma tavaliselt kuulan, aga see ta nii eriliseks teebki....laske meeleolul kujuneda

http://www.youtube.com/watch?v=JQHA_cqxIW8